Barcelona – «voolavate» kivide linn

Barcelonat teavad ju kõik – Vahemere tähtsaim sadamalinn, maailma veidraima katedraali, arhitekt Antonio Gaudi Sagrada Familia asukoht, kunagine olümpialinn.



Siin asub Euroopa suurim jalgpallistaadion Camp Nou (98 800 istekohta), mis on koduks kuulsale vutiklubile Barca, nagu kohalikud seda hellitavalt kutsuvad. Kunstihuvilised teavad kindlasti Joan Miro´ kunstikeskust ja tema kuulsat skulptuuri «Naine ja lind» Parc l’Escorxadoris.
Geniaalne Gaudi

Selle raamatutarkusega vaatasime põnevusega, kuidas hall pilve-eesriie rebenes ja lennuki tiibade all laotus Vahemere ja eemal kõrguvate mägede vahele surutud Kataloonia pärl – Barcelona. Eks ole peale Nuustaku ilmas kaugemalgi käidud ja ka muljed Igavesest Linnast – Roomast, jäävad mällu igavesteks, on Barcelona siiski midagi erilist.

Gaudist ei saa vähemalt sellest linnast rääkides üle ega ümber. Olin kunstihuvilisena piltidel küll ja küll näinud Gaudi loodud voolavaid maju, kuulus Sagrada Familia on ju lausa igal postkaardil – kuid kõike seda siiski oma silmaga näha, neis «imeehitistes» ringi käia ja fantastilise kivimosaiigiga lainetavaid torne ja seinu oma käega katsuda alles siis tunnetad selle mehe geniaalsust.

Noor Gaudi alustas sepa õpipoisina, õppis Barcelona Arhitektuurikoolis ja «ehitas» ennast maailmakuulsaks glasuurmosaiigiga kaetud, kummaliste voolavatest kividest elumajadega ja katedraaliga Sagrada Familiaga.

See on nii erinev kõikidest kristlikest kirikutest, on tõepoolest justkui kaasaja maailmaime.

Selle ehitamist alustati 1883. aastal, kakskümmend üks aastat hiljem usaldati kiriku lõpetamine Gaudile, kelle ulmelised improvisatsioonid muutsid hoone sürrealistliku arhitektuuri etaloniks. 1926. aastal jäi geniaalne kunstnik ja arhitekt trammi alla ja suri, kuid ta elab niikaua, kuni elab Barcelona.

See on lausa füüsiliselt tunnetatav, kui olen jõudnud liftiga katedraali tippu, astunud kitsale kivisillale, mis kaardub üle sügaviku naabertornini ja heitnud pilgu üle päikesekullas kümbleva linna.

Juugendkvartali kaunitarid ja Gaudi lainetavad elumajad paistavad siit kõrgustest nagu kummalised elusolendid, mis oleksid justkui hetkeks tardunud, et siis edasi loogelda mosaiiksoomuste helkides.

Marmortuvid tornis

Pead pöörates näen taeva poole sööstvat veel üht torni roheliste marmorist taimeväätide embuses, ümbritsetuna valgest tuviparvest. Linnud klammerduvad torni külge kõikvõimalikes lennupoosides ja tunduvad nii realistlikena, et näib, nagu tõuseksid nad kohe tiivaplaginal taeva alla.

Aga ei! Ka nemad on marmorist – ja ootavad kannatlikult, kuni Sagrada Familia kord valmis saab ja kõrgel peatornis süttib valgusest rist.

Nimelt ehitatakse kirikut tänapäevani ja töö käib uuema osa tellingutel praegugi suure usinusega. Kunagi valmiskujul on selle arhitektuuriime puhul kindlasti põhjust rääkida kui ühest maailma kauneimast hoonest. Lõpetatud kiriku makett, mida koha peal näha saab, on igal juhul muljetavaldav.

Arhitektuur rabab Barcelonas igal sammul: palju on gootikat, tihti torkavad silma mauri mõjud ja ilmselgelt on Gaudigi sealt oma inspiratsiooni ammutanud. Barcelonas saab selgeks ka see, miks sürrealismigeenius Dali on pärit just Hispaaniast.

Muuseas – Dali ja Gaudi olid head sõbrad, kes kuulu järgi armastanud tihti koos golfi mängida. Eks lisaks spordile ja maailmaasjade arutamisele, rääkinud kaks suurkuju kindlasti ka kunstist.

On ju Gaudi mosaiikides peale kuulsa sisaliku ka «voolavate kellade» motiiv, nagu Dalilgi, kelle «sulavad ja tilkuvad» kellad on kogu maailmas hästi tuntud.

Kuid Barcelona tähendab ka vaatepilti kirkal talvehommikul, kui näen palmipuudel lendlemas smaragdrohelisi papagoiparvesid, vitsaraod noka otsas usinasti pesi punumas.

Ja ka tunne, mis tekib, kui heidan pilgu üle Port Velli vana sadama Christoph Columbuse kuuekümne meetri kõrguse samba tipust, või siis, kui Tibidabo mäel asuva gooti kiriku kõrgeimast tornist alla öisele linnale vaatan.

Ja siis, kui seisan laiali sirutatud kätega kullast Kristuse jalamil, sügaval all orus miljonites tuledes sätendav Barcelona.

Tumedas taevas liiguvad arvukad tähed pilgutavad oma punaseid-rohelisi silmakesi – need on lennukid, mis ööl kui päeval sõidutavad saabujaid ja lahkujaid. Ja lahkujatel jääb alati okas südamesse. Nad tahavad tagasi...

http://www.postimees.ee/210406/lisad/reis/198885.php