Eléonore de Montesquiou: armusin Sillamäesse, mulle meeldib seal käia

Pariisis sündinud kunstnik Eléonore de Montesquiou on oma videotes ja fotodes portreteerinud kahte endist NSVL-i sõjaväelinna – Paldiskit ja Sillamäed.

•• Kuidas sa Paldiski ja Sillamäe avastasid?

Mu projekt algas Sillamäelt – sõitsin sealt kunagi läbi ning see koht jäi mulle meelde. Alguses oli mul plaanis sellest midagi lühikest ja romantilist teha, kuid kui hakkasin Sillamäe vahet sõitma, sain inimestega vesteldes linna kohta järjest rohkem teada. Sain aru, et on oluline see info üles kirjutada ja lasta ära tõlkida, hakkasin tundma kohustust seda teha. Projekt muutus palju suuremaks, kui algselt kavas oli.

•• Mis sulle nende linnade juures huvi pakkus?

See, et nad olid olnud nii suletud ja salajased. Minu kui prantslase jaoks oli see midagi väga kummalist. Need on linnad, millest räägitakse legende, linnad, mida sa pead minema vaatama. Omal ajal olid nad teistest paremini varustatud, aga nüüd on lood vastupidi. Mu eestlastest tuttavad räägivad, et seal on nii jube, alati sajab vihma jne. Tegelikult pole seal midagi jubedat. Teiseks intrigeeris mind rahvusküsimus: püüdsin aru saada, miks see on siin nii tõsine probleem.




•• Peale Tallinna-näituse avamist käisid Paldiskis oma videoid näitamas. Kuidas su projekt vastu võeti?

Paldiskisse tagasi minna oli väga huvitav, aga raske. Küsisin muuseumi kogunenud rahvalt, millist minu videotest nad tahavad vaadata. Teadsin juba ette, et seda, mis on mustvalge, nad hästi vastu ei võta, kuid nad tahtsid just seda näha – ja see ei meeldinudki neile. Nad arvasid, et video on kurb ja inetu, ja süüdistasid mind selles, et ma ei filminud õigeid maju, vaid hoopis koledaid, ja haigeid inimesi. Majad seisavad Paldiskis seal, kus nad seisavad, sinna pole midagi parata, ja Paldiski-filmis on tõesti näha vanu inimesi ja paari joodikut, kuid seal on ka palju noori ja lapsi.

•• Nii et negatiivne reaktsioon polnud sinu jaoks ootamatu?

Minu jaoks pole Paldiski-film eriti nukker töö ja Sillamäe-film pole seda üldse. Ma armusin sellesse linna, mulle meeldib seal käia, mul on seal sõbrad. Paldiskisse ei jõudnud ma nii põhjalikult süveneda ja mulle tundub, et see on kurvem koht – tänavatel ei liigu inimesi ja kui ilusa ilmaga jalutama minna, pole baarigi, kuhu pärast maha istuda.

•• Mis sa arvad, miks eesti kunstnikud pole sarnast projekti teostanud?

Üheks põhjuseks võib olla see, et kuna seal on palju tundlikke teemasid, on sellist projekti väljast vaatajana tunduvalt lihtsam teha. Eesti kunstnikud ei tegele eriti dokumentaalsete, poliitiliste ja sotsiaalsete teemadega, võib-olla nad lihtsalt pole nendest linnadest huvitatud. Samas loodan siiski, et keegi hakkab seal edasi töötama.


Näitus Tallinna linnagaleriis


Eléonore de Montesquiou

“Aatomilinnad”

•• Eléonore (1970) on Berliinis elav Eesti kodakondsusega prantslanna, kelle juured ulatuvad otsapidi Peterburis, Narvas ja Tallinnas elanud vene aadlikeni. Varasema Eesti-visiidi ajal valmis tal sundüürnikest kõnelev video “Minu maja on minu maa” (2001–2002).

••Montesquiou Paldiskit ja Sillamäed portreteeriv “Aatomilinnade” projekt kasvas poolteist aastat kestnud töö käigus väga mahukaks. Projekti tutvustatakse reedel kell 14 Sillamäe muuseumis ning selle aasta jooksul veel Berliini ja Pariisi galeriides.

••Näitus linnagaleriis jääb lahti 10. septembrini.



http://www.epl.ee/artikkel/353410