2007. aasta 9. augustil täpselt kell 17 käis Tahkuna metsas vägev kõmakas. Kukeraba patarei 180 mm ranna­kaitse­suurtüki toru sülgas veelkord tuld ja suitsu, ehkki surma­toovat laengut enam rauas ei olnud. Uksed avas Hiiumaa Militaarmuuseum. Kolme aasta eest käivitunud protsessid olid jõudnud esimese tõsise verstapostini. Algus oli, nagu elus tihti ette tuleb, seotud näiliselt vähetähtsate asjaolude kokkusattumisega.

Hiiumaa Militaarajalooseltsi kogus on palju rannakaitse­rajatistest pärit esemeid. Olles aastate eest Tahkuna metsast leidnud diiselgeneraatori jäänused, viisid uurimisretked meid ka Eesti Piirivalve manu - siis veel tegutsenud Tahkuna kordonisse, kus samasugune masin täies töökorras olemas oli. Esimene tutvumisring kordonihoonete ja seadmetega oli tehtud. Hiljem sai teatavaks, et piirivalve kolib Tahkunast lõplikult Kärdlasse ja kordon suleb uksed. Meie tagasihoidlik huvi piirdus algselt seadmete ja esemetega, mis piirivalvest maha jääda võivad. Meeles mõlkus toosama diiselgeneraator, Soome päritolu radarist ei julgenud veel unistadagi ... Major Mart Savioja tegi ühtäkki pakkumise: „Mis te jahmerdate tühja-tähjaga, taotlege endale terve kordon!"

Utoopilisena kõlanud mõte ei paistnudki üsna pea nii väga unistuste muinasjutuna, kui selgus, et Kõrgessaare vald on nõus meid toetama ja asus riigi käest kordonihooneid oma valdusesse taotlema. Paberid, taotlused, kohtumised, telefoni­kõned, veel pabereid, kohtumisi, telefonikõnesid ja veel ja veel! Aga nagu ütles Joosep Toots: „Ära tõin!"

Nüüd on Tahkunas Hiiumaa Militaarajalooseltsi hallatav muuseum. Meie ekspositsiooni kroonjuveeliks on Tahkuna Kukeraba patarei BB-316 kahuritoru. Alusele tõstetuna räägib ta oma lugu: Stalini-Hitleri sobing ta siia tõi, pauku ta tegi, maa sees peidus oli, välja ta tõmmati ja rahvale vaatamiseks seati, pooleks lõigati ja ära varastati, üles leiti ja tagasi toodi. Pätid on siiani küll vabaduses, kuid loodame kohtult õiglast karistust toimepandud sigaduste eest.

Muuseumi ekspositsioon tutvustab Hiiumaa ranna­kaitse­rajatisi, relvastust ja laskemoona. Igal eksponaadil on oma lugu: kust ja millal leitud, kes leidis ja mida huvitavat sinna juurde räägitud on. Nõukogude piirivalve ajastust Hiiumaal ei saa üle ega ümber: tutvustame kasarmumiljööd, jälgimis- ja sideseadmeid, õue rajame piiririba rekonstruktsiooni. Nõukogude Armee „militaar-disain" on meid tõhusalt aidanud, kollektsioonidena saab näidata kasvõi seda, kuidas tehti mitte­millestki riidenagisid ja mismoodi disainiti kasarmu­mööblit.

Muuseumi relvakollektsioon on esialgu tagasihoidlik, samas on eksponeeritud algupärane Kalašnikovi automaadi hoolduslaud Kõpu Ojaküla kordonist. Diislimajas on loo alguses mainitud generaator täielikus stardivalmiduses. Lihtlabased kütusevaadidki annavad kokku kollektsiooni: läinud sajandi algusaastate needitud vaat, sakslaste „Wehrmacht", soomlaste „Lentojoukot" ja venelaste relvaõli vaat. Luguselt maa seest väljakaevatud vaatides loksub sõjaaegne sünteetiline bensiin ja levitab vänget lehka. Ainult diislimaja ise on nukras seisus: katus sajab läbi ja laekonstruktsioon on avariiline.

Tahkuna militaarmuuseum on oma napi kuuajalise lahti­oleku­aja jooksul kogenud suurt külastushuvi. Muuseumi kogud ja väljapanek täienevad pidevalt. Järgmisel hooajal tuleks avada ka kohviku-kantiini nurgake, kus saavad aega parajaks teha pereemad, peretütred ja muu naistevägi. Mehed koos poegadega uurivad samal ajal eksponaate ning juttu jätkub kauemaks...

Ain Tähiste
August 2007