Eelk Narva Püha Aleksandri Suurkirik

Eelk Narva Püha Aleksandri Suurkirik / Tutvustus

Aleksandri kirik on Eesti oludes üks kõige omapärasemaid sakraalehitisi. Pühakoja endisest ilmest on järgi küll vaid varemed, kuid neist õhkub ikka kunagist imposantsust. Teises maailmasõjas kannatanud kirikut on asutud taastama.
19. saj. lõpus kasvas Narva elanikkond kiiresti, tegemist oli ühe tähtsama tekstiili-tööstuslinnaga Venemaal. Linn kuulus tollal pealinna Peterburi kubermangu. Oma kirikud olid sakslastel, venelastel, soomlastel ja rootslastel, kuid mitte veel eestlastel. Viimased üürisid kogudusele ruume soomlaste Mihkli ja sakslaste Jaani kirikult. Eestlaste arvu suurenedes algatati ka oma kiriku ehitus. Tegelikult käivitus koguni kahe kiriku püstitamine – 1881.a. alustati Aleksandri ja 1884.a. Peetri pühamuga.
Krundi Aleksandri kiriku tarvis annetas mõisahärra George von Cramer.
Kavandi teostas Otto Pius Hippius – Peterburis elanud isa kaudu Eestiga seotud baltisaksa arhitekt, kelle tööde seas on nt Tallinna Kaarli kirik ja Sangaste mõis.
Ehituse välisilmes on jälgitud neoromaani stiili eeskujusid. Põhiplaan on Eesti oludes ebaharilik: kiriku pearuum oli ehitatud 8-nurkse polügoonina, mida kattis imposantne kuppelvõlv (läbimõõt 20,3 m). Läänest lisandus eeskoda ja selle läänepoolseimas otsas ligi 60 m kõrgune kaheksatahulise telkkiivriga torn. Idaküljes oli käärkamber. Keskse ruumi kuues küljes (välja arvatud ida ja lääne külg) olid ehitatud empoorid – rõdud, mille nikerdustega puitpaneelid on siiani säilinud.
Kirikuruum, mahutavusega kuni 5000 inimest (2500 istekohta), oli sammasteta. Pingid, nii rõdudel kui põrandal, olid asetatud kaarjalt, nii, et jutlustajat võis näha peaaegu igast kohast. Tammepuust altar ja kantsel olid varustatud nikerdatud kaunistustega ja altariruumi ehtis 3 altarimaali.
Ehituskulud (184 000 rubla) kandis Kreenholmi vabriku valitsus.
Tõsiselt kannatada sai kirik aga viimases suursõjas. Pühakoda tabas pomm, seejärel lasid sakslased õhku torni. Kellatornita jätkas kirik tegevust veel ka nõukogude ajal kuni 1962. aastal kihutati kogudus hoonest minema.
Edasi muudeti kirik laohooneks – see polnudki kõige hullem, sest päästis ehitise edasisest lagunemisest.
Veel kommunismiajal, 1970-tel, küpses idee taastada kirik – kontserdisaaliks! Projekt teostati nii, et kunagi oleks võimalik ka kirikutegevust elustada. Paraku jäi idee ellu viimata.
Praeguseks on alustatud restauratsioonitöödega.