Harilaiu ülemine tuletorn

Harilaiu ülemine tuletorn / Tutvustus

Tuletorn paikneb Vormsi saarest 4 km edelas asuval väiksel lagedal Harilaiul ja muudab ohutumaks laevaliikluse Väinamere põhjaosas, Harilaiu (Greser) ja

Soolarahu (Stengrund, Steinšer) vahelisel laevateel. Tuletornil on ohtusid piiritlevad värvilised tulesektorid. Lisaks moodustab ta samal laiul 178 m kaugusel asuva tulepaagiga Est 586 sihi 330,3°, mis juhib Eeriku kivi ja Soolarahu vahelt läbi.

Esimene märktuli olevat Harilaiule paigaldatud Suuremõisa paruni von Ungern-Sternbergi initsiatiivil 1849. aastal. Siiski puudus see tulepaak veel mitukümmend aastat hiljemgi ametlikelt merekaartidelt ja navigatsiooniteatmikest.

1871. aasta lootsiraamatus on saarel ära märgitud vaid kõrtsihoone. Autori arvates võis tegu olla Suuremõisa paruni organiseeritud märktulega, mis näitas pimeduses mandri ja Hiiumaa vahet liiklejatele ning ankrus seisvatele laevadele kõrtsi asukohta. Ootas ju soodsas ankrupaigas sageli mitmeid purjelaevu soodsat tuult. Harilaid oli ühtlasi mitteametlikuks transiitjaamaks Hiiumaa ja Läänemaa reisijatele, kes soovisid minna Peterburi, Tallinna, Pärnu ja Riia vahet sõitvatele laevadele.

1885. aastal ehitati Harilaiu idarannale umbes 4 m kõrgune valge puumajakese sarnane tulepaak (58° 58,2’ N, 23° 05,2’ E ), mille latern töötas algul petrooleumiga, hiljem bensiiniga. Vahelduv valge ja punane tuli (40 korda minutis) oli nähtav sektoris SE 23° üle E ja N kuni NW 18°. Tuli oli merepinnast 4m kõrgusel ja nähtav 4 miili kaugusele. Tulesektori lõunapoolse serva tekitas tuletornist 28 m kaugusel asuva bensiinihoidla sein, mis Eeriku kivi kohal varjas tule nähtavuse.

1916. aastal oli tulepaagi nähtavuskaugus 7 miili.

1920. aastal paigaldati uus AGA atsetüleenilatern.

1922. aastal oli tule iseloom: Fl W 4 s; 0,5 + 5,5 = 6 s .

1928. aastal oli tule nähtavussektor 162° üle S ja W kuni 337° .

1934. aastal ehitati valgusseadmele ümber uus puumajake.

1937. aastal lisati roheline sektortuli: valge 162° üle S kuni 265°; roheline 265° üle W kuni 314°; valge 314° kuni 337°.

1940. aastal ehitati Harilaiule valge 12-meetrine raudbetoonist tuletorn. See püstitati päevamärgi ja tuulikuga ühele sihile 329° ning muudeti ka tulesektoreid: valge 24°–250,5°, roheline 250,5°–314°, valge 314°–336,5°, punane 336,5°– 24°. 1941. aasta sõjasuvel sai tuletorn kahuritulest kannatada, kuid remonditi peagi.

1961. aastal oli tule kõrgus merepinnast 12 m, nähtavuskaugus olenevalt värvusest 10/8/6 miili. Tule iseloom oli varasemaga võrreldes muutunud: Iso W/R/G 4 s; 2 + 2 = 4 s.

1979. aastaks oli tule nähtavuskaugust vähendatud: valge 5, punane 3 ja roheline 2 miili.

1990. aastate alguses töötas valgusseade EM-200 (ЭM-200) radioaktiivsete isotoopide generaatori toitel. Varsti pärast generaatorite mahamonteerimist

1993. aastal, varustati tuletorn laternaga ML-155.

2006. aastal kõrgendati Hailaiu tuletorni 7 m võrra terasplekist silindriga ning varustati uue laternaruumi ja teise metallist rõduga. Tänapäeval töötab latern päikese-tuuleenergial ja on varustatud kontrollsüsteemiga.