Kihnu Tuletorn

Kihnu Tuletorn / Tutvustus

Kihnu saare lõunatipus Pitkänä neemel asub valge puak. Puak – just nii kutsuvad kihnlased tuletorni. Hoolimata esmapilgul alaväärsena tunduvast nimetusest on sihvakas majakas mänginud olulist rolli kihnlaste elus. Kasvõi sellepärast, et saare hoonetest hoidis just Kihnu tuletorn pidevat ühendust välisilmaga, kuni 1898.aastal mööda merepõhja Kihnu toodud telefoni- kaabliga mandriga püsikontakt loodi.

Kihnu tuletorni ehitamise vajadust arutasid Tsaari-Venemaa Mereminis- teerium ning Riia ja Pärnu kaupmehed 1833. aastal. Tõdeti, et Väinameres on vaja Hari kurgu ja Suure väina laevasõidutee tähistamiseks tuletorne. Neid nõuti Viirelaiule, Virtsu ja Kihnu. Ehitamine jäi aga ära, sest kaupmehed seda ei finantseerinud ja ministeeriumil puudusid vahendid.

Probleem jäi püsima kuni tehnoloogia areng ulatas oma abistava käe. Inglismaal Porter & Co tehases valmistati malmist tuletornide detaile, mida oli võimalik siia tellida ja kohapeal monteerida. See oli kivist tuletorni püstita- misega võrreldes kiirem ja soodsam meetod. Nii tellitigi 1863. aastal välis- maalt korraga kolm uuel Gordoni süsteemil põhinevat malmist kerega tule- torni Vormsi, Virtsu ja Kihnu. Kusjuures kaks viimast olid identse projektiga, ainsaks erinevuseks värvus. Kihnu tuletorn oli valge ja Virtsus asuv plii- menninguga punaseks värvitud. Praeguseks on kahest tornist säilinud vaid Kihnu oma, Virtsu tuletorn hävis 1917. aastal. Inglismaalt telliti ka III kategooria Fresneli tuleaparaadid firmast Chance Brothers & Co. Kihnu tuletorn hakkas tööle 1865. aastal tule nähtavuskaugusega 11 miili.

Kihnu tuletorn on säilitanud oma algupärasuse, moderniseeritud on vaid valgusseadmed. Teenindushoonetest on säilinud petrooleumiait, kelder, kaevumaja ja tall 19. sajandist ning elamu, generaatorihoone ja saun 20. sajandi teisest poolest. Tuletorni juures asunud päästejaama näeme aga veel ainult arhiivifotodel.