Kõpu Tuletorn

Kõpu Tuletorn / Tutvustus

Hiiumaa sümboliks olev Kõpu majakas on Baltimaade vanim meremärk. Majaka püstitamist nõudis keskaegsete kaubateede valitseja Hansa Liit juba 15. sajandil, sest Hiiu madalal hukkus liialt palju laevu. Need kurikuulsad Näkimadalad on Läänemere ohtlikumad karid, kus on uppunud sajad laevad, mille vrakid endiselt meresügavuses lebavad. Kohalikele mõisnikele ja rannarahvale oli Kõpu torn algul vastumeelt, sest laevaõnnetuste järel mereranda uhtunud kraam kuulus muistse rannaõiguse järgi neile. Valetuledega Kõpu märgiga konkureerides üritati laevu ka edaspidi karidele eksitada.
20. sajandi alguses ostis Vene kroonu majakale Pariisi maailmanäituselt moodsa “kübara” - laternaruumi. 1980-te lõpul sattus aga ehitise saatus vaekausile.

Tuletorn asub Kärdlast 38 km läänes Kõpu poolsaare kõrgeima mäe - Tornimäe otsas. Massiivne neljakandiline neljale tugipiilarile toetuv munakaist ja paest ehitis on umbes 37 meetrit kõrge. Tuli asetseb ligi 103 meetrit üle merepiiri ja paistab 35 meremiili ehk umbes 55 kilomeetri kaugusele.
Juba 1480.a. esitas Tallinna linn nõude ehitada siia hoiatav meremärk. Põhjuseks ülimõjuka Hansa Liidu mure oma kaubalaevade pärast, mis sageli siinsel Hiiu madalikult hukka said. Kuna aga kohalik võim Saare-Lääne piiskop projekti suhtes ükskõikne oli, ei edenenud ehitustööd kuigi ladusalt. Alles 1504. aastal alustati Tallinna rahadega ehitustegevust. Tolle aja kohta mastaapne ettevõtmine kulges visalt. Hiiumaad tabanud katk katkestas tööd vahepeal terveks aastakümneks. Esialgu aeti püsti nüüdsest madalam valgustamata paak. Ehitus käis veel 1530-te lõpulgi. 1649. aastal, juba Rootsi võimu ajal, kohandati meremärgi ülaots lõkkeasemeks. Torni välisküljele ehitati puutrepp, valmistati põletusrest ja käsivints puude ülesvinnamiseks. Peale tulekahju, 10 aastat hiljem, asendati puutrepp raudsega. Lõket põletati öösiti mere jääst vabanemise ajast maikuuni ja Jaagupipäevast (25.juuli) talvise jäätumiseni. Tuletorni majandamine pani talupoegadele täiendavaid koormisi. Aastas põletati kuni 1000 sülda puid ning need tuli talupoegadel üles töötada, kohale vedada ja üles vinnata. Kuus meest olid ametis tule hoidmisega. Niimoodi käis elu kuni 1805. aastani, mil puude kasutamine lõpetati. Pärast seda tarvitati kanepiõli, petrooli ja atsetüleeni.
Kohalikele – nii rannatalupoegadele kui isandatele oli tuletorn algul vastumeelt, sest karile jooksnud laevadelt randa uhutud vara kuulus neile, päästetud lasti eest aga sai küsida tasu. Vahel tegelesid kohalikud ka mererööviga, meelitades valetuledega laevu madalale lõksu ja tappes ellujäänud merehädalasi.
1810.a. läks majakas Vene kroonu kätte ja algasid ümberehitused. 1845.a. tehti torn ja tugipiilarid kõrgemaks ja tugevamaks. Torni sisemusse raiuti 69 astmega keerdtrepp. 20. sajandi algul osteti Pariisist maailmanäituselt kolme miljoni kuldrubla eest praegune peeglite ja lampidega laternaruum.
Teise maailmasõja ajal sai majakas kannatada, aga taastati kiiresti – esialgu plinkivana, hiljem pöörlevana.
1988. aastal tõdeti, et unikaalne ehitis on hävimisohus. Nõukogudeaegsed majakavaldajad ei hoidnud raha kokku, et laevaliikluses tähtsat rolli mängiv tuletorn kapitaalselt ära remontida. Paraku tehti tornile karuteene kalli niiskuskindla õlivärvikatte andmisega. Kuna majakas jäi maa niiskuse eest isoleerimata, muutus torn õhukindla värvikihi all omalaadseks suureks käsnaks. Pinnasevee niiskus imbus sisse, kuid välja pääses see alles siis, kui krohv alla varises. Olukorra lahendamiseks valati kogu tornile ümber väga tugev raudbetoonist kest, mis peaks ära hoidma hoone kokkuvarisemise. 1989-90 valminud raudbetoonsärk ei riku õnneks eriti ehitise ajaloolist välimust.