Mõisaküla Linn

Mõisaküla Linn / Tutvustus

MÕISAKÜLA

Väikseim linn!
Puhas rikkumata loodus!
Kaunid kodud!
Neli kirikut!
Ajalugu talletatud muuseumis!
Paar sammu piirini!

Mõisaküla linn on rajatud kasutule soomaale, mis kuulus Abja mõisnikule. Soo asemel on tänasel päeval ilus roheline 32 tänava ja kaunite aedadega Eestimaa väikseim linnake, mille pindala on vaid 2,3 ruutkilomeetrit.

Meie tõeliseks rikkuseks on puhas loodus. Linna ümbritsevad metsad, sood ja rabad. Linna keskosas on palju haljasalasid. Silma rõõmustavad lastepark külakiige ja palliplatsiga, tuletõrjepark ja vilistlastepark.

1894. aastal hakati ehitama kitsarööpmelist Pärnu-Valga raudteed. Sellega pandi alus Mõisaküla, tolleaegse nimetuse järgi Moisekülli, edaspidisele arengule.

Aastat 1895, kui valmis raudteejaam, loetakse Mõisaküla sünniaastaks. Esimene rong läbis Mõisaküla jaama 19. oktoobril 1896. aastal (vana kalendri järgi).

1900. aastal läks käiku Raudteetehas, kus hakati remontima vedureid. Valmisid esimesed tööliskasarmud. Unikaalse arhitektuuriga hooned on osaliselt säilinud tänaseni. Rongid siin enam ei käi. Mälestuseks raudteest on rööpapaar ja peale 1944. aastat ehitatud raudteejaam.

Juba esimese aastakümne jooksul kujunes Mõisakülast perspektiivne ja jõudsalt arenev asula, mille elanikkond oli suhteliselt noor ning paljurahvuseline. Nende hulgas oli peale eestlaste venelasi, lätlasi, poolakaid ja sakslasi.

1920. aastal sai Mõisaküla aleviks, 1938 linnaõigused. Mõisaküla oli enne II maailmasõda väikelinnade hulgas üks jõukamaid. Sõjamöllus hävis suurem osa kesklinnast ja tööstusest.

Kesklinna ehteks on koolimaja. Esimesena avas 1905. aastal Jaan Sihver siia 2- klassilise emakeelse erakooli. Koolimaja asukohta tähistab mälestuskivi. 1906. aastal avati PEKS-i Mõisaküla osakonna 1-klassiline eraalgkool, millest kasvas välja praegune Mõisaküla Keskkool.

Esimese raamatukoguna alustas 1905. aastal tegevust Kiikre Kuuse laenuraamatukogu ja viis aastat hiljem sai asutamisloa rahvaraamatukogu. Raamatukogu ja AIP-i uksed on külastajatele avatud kuus päeva nädalas.

Vabriku tänaval kõrgub punastest tellistest hoone, kus 1909. aastal alustas tööd Linaketramisvabrik, mis andis Mõisaküla naisperele tööd kuni 1996. aastani. Linavabriku naabruses asub lasteaed, mis on üheks linna ehteks.

Samas lähedal on Suveaed, kus toimuvad vabaõhuüritused. Kultuurilist tegevust ja meelelahutust pakkuv Kultuurimaja ning selle naabruses olev hooldekodu moodustavad oma korrastatud hoonete ja ümbrusega ühtse terviku.

Kesklinnas püüab pilku Mõisaküla Muuseumi ja linnavalitsuse hoone. See on üks väheseid maju endise Kesk tänava ääres, mis jäi sõjast puutumata. 1970. aastal rajatud muuseum ligikaudu tuhande museaaliga annab põhjaliku ülevaate linnakese ajaloost. Olulist väärtust omavad Mõisakülast sirgunud olümpialase Arnold Luhaääre medalid ja diplomid. Tõstmise traditsioon on linnas au sees tänaseni.

Linna vaatamisväärsusteks on neli pühakoda. Tuhande elanikuga linnas tegutseb kolm kogudust: uus-apostliku, luterliku ja nelipühi kiriku kogudused.

Aktiivsete elanike eestvedamisel algas 1929. aastal Mõisakülas suur kirikuehitamise kampaania. 1934. aastal valmis Alar Kotli projekti järgi ainulaadse arhitektuuriga puukirik luterlastele. EELK Mõisaküla Maarja Magdaleena koguduse kirik elas üle sõjamöllu, kuid 1983. aastal põles maani maha. Kirikut hakati taastama 1996. aastal. Taas annetuste toel on kirik saanud tänaseks katuse alla ja valmis on uus käärkamber.

Samuti 1934. aastal valminud Apostliku õigeusu kirik seisab praegu tühjana ning kogudus ei tegutse. 1998. aastal õnnistuse saanud Uusapostlik kirik on üks kauneimaid ehitisi ja saanud tuntuks ka kontsertide pidamise kohana. Endises lastesõime hoones on kodu leidnud Nelipühilaste kogudus, kes on teinud tänuväärset tööd noortega ning kelle üheks eesmärgiks on heategevus.

Luterlaste kiriku juurest mööda maanteed paarsada meetrit lõuna poole minnes jõuate Eesti-Läti piirile.

Mõisaküla piiripunkt on Läti põhjapoolseim tipp.

Kõik teed viivad Euroopasse!