Osmussaar ja Osmussaare Maastikukaitseala

Osmussaar ja Osmussaare Maastikukaitseala / Tutvustus

Osmussaar on Eesti loodepoolseim paik, eripärase maastiku ja huvitava asustuslooga. Pärimuse järgi on siia maetud viikingite peajumal Odin – siit ka saare rootsikeelne nimi Odinsholm. Pool tuhat aastat asustasidki saart peamiselt rannarootslased, seejärel asus siin pool sajandit Nõukogude Liidu sõjaväebaas. Praegu on paik pea inimtühi.
Lääne maakonna Noarootsi vallale kuuluv väike (4,7 km²) Osmussaar jääb lähimast mandritipust – Põõsaspea neemest – 7,5 km loodesse. Saare pikkus on ligi 5 km, suurim laius 1,6 km. Kõrgeim koht 8 meetrit merepinnast.
Loode-Eesti maapind kerkib aastas 2-3 mm võrra. Seega võis Osmussaar merest esile tõusta 2000-3000 aastat tagasi.
Maastikule annavad omapära pankrand, ulatuslikud klibuvallialad ja kadastik.
Saare kerkides on vallide vahele jäänud madalaid merest eraldunud veekogusid. Neid – praeguseks juba mageveelisi järvekesi – on oma kümmekond, osa neist on mätastunud, muutunud soodeks ja niitudeks.
Rändrahnude seas väärivad tähelepanu omapärased mustjad ja nukilised, oranøika samblikukihiga kaetud rahnud. Need on pärit Soome lahe põhjast, tohutu meteoriidikraatri piirkonnast. Rahnud tähistavad suurimat Eesti ala puudutanud looduskatastroofi – 535 miljoni aasta eest toimunud hiigelmeteoriidi langemisel tekkinud plahvatust. Oma võimsuselt oli see võrreldav 10 000 Hiroshima aatompommi lõhkemisega. Saarele sattusid bretsharahnud nagu muudki rändkivid jääaja mandriliustiku kantuna.
Osmussaarel elasid rannarootslased. Keelelt ja kommetelt erinesid nad veidi teistest Eesti rannarootslastest. Viimase sõja eel oli elanikke 120. Kui Eesti sõlmis Nõukogude Venemaaga nn baaside lepingu, sunniti elanikud lahkuma.
Saare hõivanud Punaarmee poolt rajati siia kindlustused. Teise maailmasõja lahinguis 1941. aastal kaitses saart üle 1000-meheline garnison. Vaatamata sakslaste ponnistustele pidasid venelased vastu kolm kuud, hoides Soome lahe suuet oma kontrolli all. Osmussaar oli Eesti ala viimane tugipunkt, mis sakslastele loovutati.
Sõja järel pea 50 aastat peremehetsenud vene väed lahkusid Osmussaarelt 1992. aastal. Et saart varem asustanud põlisasukad elasid kogukonnana, eraomandust ei olnud, ei saanud nende järeletulijad Eesti iseseisvumise järel maid tagasi. Kunagist elanikkonda meenutavad veel eelkõige kohanimed.
Lühitutvuse saarega jõuab ära teha 4-8 tunniga, põhjalikuma ülevaate tarvis võiks varuda 2-3 päeva. Kohapeale pääseb tunniajalise paadisõiduga Dirhami sadamast.
Pea inimtühi saar pakub mitmekesiseid elamusi looduslembelistele, ajaloo- ja kultuurihuvilistele, aga avastamisrõõmu ka lihtsalt romantikuile.
Vaatamisväärsustest võiks välja tuua veel Jeesuse kivikabeli (1766) varemeid ja kalmistut, kus leiduvad mälestuskivid saare põlistele perekondadele.
1914. aasta augustiööl sõitis Saksa ristleja Magdeburg saare juures madalikule. Randa pandud meremeeste mälestusmärgi kivist piirdeaiast on veel looduslikke jälgi.
Esimene tuletorn püstitati saarele aastal 1765. 1804-1941 seisis siin kivist tuletorn, mis hävis sõjas. Praegune raudbetoonist tuletorn on ehitatud 1954. aastal.