Lätlased testisid Pärnumaal uudistoodet – külaturismi

Külaturism on Eestis täiesti uus asi. Et teada saada, kuis võiks uudistoode võõrasukaile peale minna, kutsus Kodukant testijateks lätlased, nende Pärnumaa tuuri tegi kaasa Pärnu Postimees.



Lõuna-Läti pea Leedu piirini ulatuva Sauka valla juhi ja sealse looduspargi esimehe Gita Klavina ning taanlasest huvikooliõpetaja Rigmar Gammelgaardi ülevaadatud, käega katsutud ja maitstud sai Häädemeeste-Soometsa külaturismiringil pakutu. Ajapuudusel jäi testijail nii mõnigi koht käimata, kuid nähtu-kuuldu järgi kinnitasid nad, et eestlastest külaturismi edendajad on neist paari-kolme aasta jagu ette jõudnud.

Häädemeeste hää asi

Turismiringi “Häädemeeste hää asi” sisustab kaks seltsi - Häädemeeste naisühendus Martad ja Soometsa külaselts. Kui huvireisijail on soovi ja aega, põigatakse Kablissegi, kuulsate laevaehitajate ja reederite kodukanti.

Lätlaste saabumist pikisilmi oodanud Martade ühenduse eestvedaja Kai Marjamägi ja Anu Ericsson ning Marge Kolla sõnutsi koosneb nende programm neljatunnisest käsitööõhtust, milles on nii rahvuslik kontsert, käsitööde müüginäitus kui eine, peale selle tants elava muusika saatel, mängud, ühislaulmine ja loterii, kus võidab iga loos.

Hind sõltub grupi suurusest, kuid iga inimese kohta 150 krooni tuleb ära.

“Täna me testijaile õhtut ei korralda, sest selleks pole meil raha ega neil aega,” teatab Marjamägi. Ent Martade sisustusjärgus häärberis, hallidest tellistest kord haiglale saunaks laotud ühekorruselises majakeses muusikakooli, kunagise haigla õuel näitavad nad hindajaile oma käsitööd, kostitavad neid ahjusooja õunakoogi ja Rannametsa päikese all valminud viinamarjadega.

“Omad, omad, pole just lõunamaised, kuid täiesti söödavad,” peibutab Marge Kolla omakasvatatut maitsma. Mari nii tumedast kui heledast kobarast maitses nagu viinamari ikka, ehk vaid asjatundjale ütleb see “täiesti söödav” midagi.

Martade lapi- ja kootud päevatekid, nende heegeldatud titepapud igale vastsündinud vallakodanikule ja villased sokid kodualeviku kooli uustulnukaile on vaatamisväärsus omaette. Nagu esivanemate viltimistehnikas vormitud sussid ja käpikudki või häärberi rannakividega vooderdatud kaminahi, mis, tõsi küll, veel pooleli.

Ja siis nad saabusid

Martad kiikavad üha sagedamini kella, sest aeg külalistele tuli palgatöö kõrvalt näpistada. Marjamägi selgitust mööda pole Martad tööpäeviti vabad ja seepärast esitasid nad külaturismi programmide üleriigilisele konkursile käsitööõhtu kava. Võit tähendas seda, et konkursi korraldanud Kodukant kindlustas Euroopa Liidu Phare CBC programmi raames ja rahalisel toetusel koolituse.

“Mingil moel peavad ju seltsid ja ühendused omale raha teenima,” pajatab Marjamägi.

Ja lõpuks ometi, pea kahetunnise hilinemisega saabusid ülevaatajad. Kõigest, mida Martadel näidata ja pakkuda oli, said külalised kiirkorras osa, et mitte hilineda järgmisele objektile - kaema Häädemeeste Isaandamuutmise õigeusu 1872. aastal ehitatud kirikut ja kuulama kirikukoguduse esimehe Tõnis Joaranna ülevaadet kiriku praegustest tegemistest.

Kuna kiriku ja lõunasöögi järel on külalistel kavas tutvumine Kabli vaatamisväärsustega, keerab toimetuse autogi ninna Läti poole.

Vaadata omal ja võõral

Kabli küla on kuulsaks teinud maailmameredel seilanud purjekad ja nende ehitajad ning paikkonnast võrsunud reederid.

Esimene kaugsõidupurjekas Markus valmis 1861. aastal, seda sündmust tähistab küla keskmes laeva 125. aastapäeva auks 1986. aastal püstitatud kivisammas.

Selle kõrval kõrgub samasugune sammas laevaehitajate auks ning kompleksi kuulub veel kolm maakivi mälestustahvlitega paikkonnast võrsunud kuulsaile kaptenitele.

Järgmine sihtkoht on meile kuulsamaist kuulsama Mats Granti järeltulijana laevaehituse üle võtnud ja kapteneid kasvatanud kapten-reeder Jakob Marksoni 1889. aastal ehitatud elamu, mis nüüd majamuuseumina toimib.

Grantide-Marksonite järeltulija Dora Alviine Kesper krapsab väravale ja lööb tuttavaid nägusid nähes näo muigele, sest talle edastatud sõnumi järgi pidid tulijad tähtsad kontrollijad olema.

Majaperenaine lööb kiitusest, et kirka sinise värvi peale saanud häärber on oma valgete akende ja kaunistustega imeilus, särama. Kui häärberi uuendamisele kulunust pidi ta suurema summa omatuludesse kandma, siis maakividest keldri ja puuaida uuenduseks tuli toetus muinsuskaitselt.

Elamise värskendamine ja alati korras ümbrus on kõvasti kasvatanud turistide voolu. Kesperi arvutust mööda on ta suvega vastu võtnud üle 2200 inimese ning külastajate voolu lõppu pole näha. “Olen siin kuni külmadeni,” kinnitas ta.

Jutilt Soometsa

Külaturismi testijad Martadelt üle võtnud Pärnumaa Kodukandi eestvedaja ning Soometsa külaseltsi asukas Krista Habakukk annab telefonitsi teada, et aeg ei luba külalisi Kablisse tuua ja nad sõidavad jutilt Soometsa külaturismiringile ehk piknikule.

Püüame nad kinni vahetult enne metsteele keeramist ja vurame kolonnis jupp aega, enne kui matkaraja alguspunkt ette jääb.

Jutujärje võtab üles end matkaraja giidiks koolitanud Soometsa külaseltsi eestvedaja Hiie Lainela. Selgub, et metsateel tuleb läbida poolteist kilomeetrit, vaatamist väärivad metskuukressi ja karulaugu kasvualad ning korjamist seened, mis matkaraja lõpp-punkti piknikul lõkkel küpsetatakse ja nahka pistetakse.

Kel lusti, kogub rajalt materjali, et puhkeajal oma suveniir meisterdada. Kui kõht täis ja kaunim suveniir valitud, liigub kolonn külla, hiljaaegu avatud külakeskust ja seal üles pandud müüginäitust uudistama.

Külaseltslaste selgitustest jääb kõrvu, et metsaraja jalutamise võib asendada seene- või marjaretkega ning soovi korral on külaturistidel võimalus ratsutamist proovida. Programm kestab kolm tundi ja hind sõltub grupi suurusest, jäädes 150 krooni ligi.

Väärt toode see külaturism. Ja kui Euroopa Liit soosib Eesti külaturismi ennekõike oma kõrglinnastunud liikmete huvides, lõikab sellest tulu ennekõike müüja. Võita pole teab mis summad, tähtsaim on ühise eesmärgiga tegutsemine, mis tugevdab küla ühtekuuluvustunnet. Korras ja sõbralike asukatega külas on ju hea elada.