Seišellid – Eedeni aed keset India ookeani

1881. aastal ehmatas kindral Georg Gordon viktoriaanlikult kombekat Inglismaad pöörase teatega, et on lõpuks avastanud paradiisi. Nimelt oli ta veendunud, et Coco-de-mer on piiblist tuntud hea ja kurja tundmise puu ning keelatud vili, mille madu Evale ulatas, ei olnud õun, vaid seksika välimusega pähkel. Seega pidi eedeni aed aegade alguses asuma just nimelt Seišellidel.


Seišellide lühike ajalugu pole sugugi nii muinasjutuline, kui esmapilgul võib näida. Kuigi saari on esimest korda mainitud 1503. aastal, olid nad kuni 18. saj keskpaigani, mil prantslased saarestiku oma kuningriigi osaks kuulutasid, vähetuntud ja asustamata.

Tasapisi asustasid saare sõjaväelased, kulda ja hõbedat otsivad seiklejad, Prantsuse revolutsiooni aegsed dissidendid, jakobiinidest vangid ja Aafrikast toodud orjad. 1811. aastal võttis Briti Impeerium Seišellid üle.

Valus minevik

Orjapidamisest oleme ikka harjunud rääkima seoses Ameerikaga, paraku on kogu kurja juur just Euroopa koloniaalpoliitika. Briti kolooniates keelati orjapidamine ametlikult alles 1834. aastal, kuid seaduse täitmist kaugetes maanurkades oli võimatu kontrollida.

Briti laevastik patrullis küll usinalt India ookeanis ja rekvireeris isegi Sansibari sultani laevadelt «elavkauba», kuid vabastatud orje ei viidud mitte tagasi Aafrikasse, vaid hoopis Seišellidele, kus täiskasvanud anti üle plantaatoritele ja lapsed pandi missioonikooli.

Isegi möödunud sajandi alguses ei huvitanud kedagi, kuidas iga omanik oma odavat tööjõudu kohtles.

Tänapäeval elab Seišellidel 81 000 inimest, kellest enamik ongi mustanahaliste orjade järeltulijad. Alates 1976. aastast on Seišellid iseseisev vabariik. Milline just täpselt, jääbki veidi segaseks, sest ametlikult demokraatlik ja mitmeparteiline, tegelikult aga pigem sotsialistlik, Aafrikale tüüpiliste kommunismisugemetega.

Poliitikast ei taha kohalikest aga keegi teiega rääkida. Ka Euroopa ajakirjandust sirvides on info ühekülgne – Seišellid on maailma kõige luksuslikum ja kallim suvituskoht, on defitsiit osa kohalike inimeste igapäevaelust. Aeg-ajalt kaovad sigaretid või WC-paber poelettidelt ning kui uus kaubalaev sadamasse tuleb, seisavad kõik usinalt sabas.

Vaid jumal teab, kas kohalikud on oma eluga rahul või mitte. Kõik turistid on aga veendunud, et paradiis asub just Seišellidel. Ainult et kus täpselt? Miljonil km² on kokku 115 saart ja kõik nad on imeliselt kaunid. Suurem osa on küll asustamata, aga parimad luksushotellid asuvadki just privaatsetel väikesaartel.

Tillukesel saarel keset India ookeani elab seksikas palmiperekond nimega Coco-de-mer. Isapalmi punaka varjundiga uhked pikad kobarad meenutavad kangesti meeste genitaale ja emapuu pähklid näevad välja justkui tükike kaunist naisekeha, isegi karvad on täiesti õigel kohal. Lapsuke, ehk siis pähkel elab 7 aastat ema suurte lehtede varjus. Kui pähkel lõpuks maha potsatab ja iseseisvat elu alustab, kaalub ta 25-30 kilo. Suguküpseks saab uus puu alles 27-aastaselt.

See pole muinasjutt. Sellised palmid on tõesti olemas ja kasvavad ainult Seišellidel.

Vannituba vabas õhus

Maandusime Seišellide kõige suuremal, Mahe saarel varasel hommikutunnil. Juba poole tunni pärast olime taas lennukis, siis veel pool tundi lendu ja lõpuks nägimegi tumesinises ookeanis tillukest rohelist täppi kuldse liivaranna, türkiissinise laguunivee ja murdlainete valge vahu rõngas. See oli meie unistustesaar Desroches.

Kui lennuki rattad vaid paari meetri kaugusel rannast lõpuks maad puudutasid, ilmus põõsastest punane traktor suure veepaagi ja kolme mehega, kes meile rõõmsalt lehvitasid. «Igas korralikus lennujaamas peab ju tuletõrje olema,» teatas piloot muiates ja lehvitas vastu.

Saare ainukeses hotellis Desroches Island Resort on vaid 20 luksulikku, poolesaja ruutmeetri suurust merevaate ja suure terrassiga villat. Toad on hiljuti remonditud, romantilised ja mugavad. Armusime esimesest pilgust vannituppa, millest pool asus vabas õhus.

Kuigi iga villa juures on jalgrattad, viidi meid õhtul suure traktori taha haagitud puust kastis kohalike vaatamisväärsusi imetlema: tuletorn, sadam, ja vana küla, kus ikka veel koprat põletatakse ning loomulikult kaunid inimtühjad liivarannad, kus päike kõrvetab halastamatult ja kaardus palmide lehed tuules sahisevad.

Kunagi ammu kasvasid saarel ainult Casuarina puud. Kohati on iidne mets veel alles, suurema osa saarest on aga vallutanud kookospalmid. Vanad mahajäetud istandused on aja jooksul muutunud läbipääsmatuks kookospalmide džungliks, mis näeb kaunis hirmuäratav välja.

Kuigi ämblikud on uskumatult suured ja moskiitod tüütud, ei ela kogu saarel ühtegi ohtlikku looma või putukat. Isegi hiigelsuured, 100-aastased kilpkonnad on saare keskel aedikusse suletud justkui loomaaias, sest muidu ukerdavad nad alalõpmata lennurajal.

Kui päike loojus, hakkas mets vängelt lõhnama, meenutades kõdunevate lehtede, apelsiniõite ja jasmiinide magusaid aroome.

Kuigi Desroches’ ümbrust peetakse eriti põnevaks just akvalangidega sukeldumiseks, võib ka maski ja lestadega madalas laguunivees sulistades värvilisi kalu ja koralle imetleda. Kuna sõitsime Seišellidele just suurt sooja nautima, siis veetsimegi kõik ülejäänud päevad rannas või õigemini 30-kraadises merevees mõnuledes. Gordonil oli olnud tuline õigus...