Vaadakem kodulinna ka külalise pilguga

Käisin hiljuti Riias ning uurisin üle pika aja, mida üleaedsed teevad. Ja nagu ikka kaugelt võõrsilt koju tulles, märkad koduski kitsaskohti paremini, mida muidu nägema ei kipu. Ja kahjuks panevad mõned asjad, mis tegelikult juba ammu südamel kripeldanud, nüüd lausa punastama.


Näiteks Tallinna loomaaed, mis on ikka viletsavõitu küll, võrreldes Riias asuvaga. Tallinna loomaaia koduleheküljelt kajab vastu nukker appihüüd ning seda murettekitavat olukorda märkab kohapeal ka iga külaline.

Ja mida tahtagi, kui meie loomaaed sipleb pidevas rahapuuduses ning seetõttu ilmestavad territooriumi endistest sõjaväeladudest kohandatud ajutised hooned ja rajatised, mis ei vasta loomade tegelikele vajadustele ega Euroopa ühenduse loomaaiadirektiivi nõuetele.

Tegelikult peaks loomaaed olema kindlasti ka riigi toetada, sest meie zoo on nii Tallinna kui ka kogu Eesti visiitkaart, mis aga paraku kulunud-väsinud ja lausa karjub ajakohastamise ning loomade elutingimuste parandamise järele.

Suuri söögikohti napib

Kuigi ka Tallinnas leidub häid toitlustuskohti, pole meil olemas ühtegi, kus Rootsi laud üllataks meeldivalt oma pikkuse ja rikkaliku toiduvalikuga ning kuhu saaks tulla lausa turismibusside kaupa keha kinnitama.

Riias on igatahes selline võimalus olemas – Lidos asub väidetavalt Euroopa suurim mitmekorruseline palkhoone, kus saab meelt lahutada ja korralikult süüa. Muide, Lidos einestas rahvaste paabeli seas muu hulgas ka paar Eestimaalt tulnud suurt turismigruppi.

Monumente me samuti ei armasta ja kui, siis paraku teiste omi teiste – võõrvõimu omi. Tallinna Reaalkooli juures asuva Vabadussõjas langenud õpilastele ja õpetajatele pühendatud tagasihoidliku ausamba lämmatavad linnaruumis domineerivad võimsad ja silmatorkavad tsaari- ja Nõukogude aega meenutavad mälestusmärgid.

Ühe neist, Russalka, on teinud küll meie kaasmaalane, kuulus kujur A. Adamson, kuid pühendatud tsaariaegse soomuslaeva ning selle meeskonna mälestuseks.

Teine suur monument asub kohe Rahvusooper Estonia kõrval ja kajastab meile kauget 1905. aasta revolutsioonilist situatsiooni. Neile sekundeerivad Tõnismäe pronkssõdurmees ning võimas obelisk Pirita tee ääres, ülistades jõuliselt idapoolseid «vabastajaid».

Jättes tsaariarmees hukkunud soldateid mälestava ja oma ajastut hästi iseloomustava kaitseingli kuju rahule, tuleb kurvastusega tõdeda, et oleme esivanemate ees häbenemisväärsed võlglased seni püstitamata esindusliku ning pilkupüüdva vabadussamba tõttu.

Kus on meie ausambad?

Ning lausa häbi, et eestlaste esimese laulupeo mälestuskivi meenutab kodutut vallavaest, mis tüütu ja kutsumata külalisena on sunnitud kolima Kadriorus krundilt krundile.

Seetõttu tekitab lausa kadedust ilus ja stiilne Riia vabadussammas (1935), mille sarnast meil ei ole siiamaani suudetud püstitada.

Riias püüab pilku jaapanlaste kingitud kell, mis näitab mõlema sõpruslinna aega. Bremeni linn kinkis riialastele oma linna loomadest moosekantide kujud, Riia kesklinnas asuva sõpruspuu ühel suurel metallist lehel tervitab meid teiste seas ka kodune Vana Toomas, mis tekitab sooja tunde. Tahaks küsida: kus on meie sõbrad? Kus on meie sõpruspuu või vähemalt põõsaski?

Kunagi olümpiaks kinkisid itaallased Tallinnale gondli, mis jäi vedelema kusagile angaari ning on nüüdseks väidetavalt sõidukõlbmatuks muutunud... Loomulikult ei pea me naabrite pealt kõike maha kopeerima ja nende järgi joonduma – kaugel sellest, sest on ju iga maa huvitav just oma isepära tõttu.

Meil on näiteks põnevad käigud, tunnelid Toompea ja vanalinna ümbritsevate bastionide all. Olen isegi seal käinud ning vaimustunud sellest hinnalisest pärlist, mida n-ö läikima lüües saaksime turistide ees teenitult hiilata.

Lõhutud turismimagnet

Aga nagu meediast läbi käis, on need sajanditevanused käigud lõplikult rüüstatud, põnev tuumavarjendi sisustus varastatud ja vanametalli kokkuostjatele maha müüdud. Tänu võimuvõitlusele keskendunud ametnikele oleme nüüd ühe tükikese võrra oma ajaloost vaesemad ja ilma huvitavast vaatamisväärsusest.

Meid vaimustab Tallinnast läbisõitvate kruiisilaevade suur hulk. Tõesti tore, et meie Maarjamaa vastu huvi tuntakse ja seda ei saa alahinnata, kuid ärgem unustagem, et siin peatutakse ainult loetud tundideks, sest põhisihiks turistidele ikkagi üks meist ida pool asuv suurlinn.

Peaksime mõtlema aga nii neile, kes meie juurde vaid tundideks saabuvad, kuid veel enam neile, kes siia veidigi kauemaks plaaninud jääda. Ning tuleks anda endast parim, et pakkuda külalistele omapäraseid, huvitavaid ja positiivseid elamusi.


«Sõna sekka» on reisilehe uus rubriik, milles lugejad saavad avaldada oma arvamust kõige kohta, mis seotud reisimisega.