Veretu härjavõitlus pakub adrenaliini küllaga

Härjavõitlus pole sugugi vaid hispaanlaste pärisosa. Ka Lõuna-Prantsusmaal on sedasorti meelelahutus au sees ning Arles peab end koguni maailma härjavõitluse pealinnaks.


Arles’is ja selle lähimas ümbruskonnas, ajaloolises Camargue’i piirkonnas keerleb kogu elu härgade ümber. Maakohtades võib sageli kohata võitlushärgade kasvatamisele spetsialiseerunud farme, linnas eneses tegutseb kaks paari-kolmekümne õpilasega kooli tulevastele härjavõitlejatele.

Õigupoolest harrastatakse sealkandis koguni kaht härjavõitluse viisi: esimene neist on traditsiooniline härjavõitlus jalgsi või hobusel ratsutades, toreerode, matadooride ja pikadooridega, samasugune nagu Hispaaniaski.

Nauditav vaatemäng

Teine on omamoodi segu Pamplona stiilis härgadega võidu jooksmisest ja härjavõitlusest, mida tuntaksegi nn Camargue’i jooksuna. Seda viimast õnnestus aasta tähtsaimal Cocarde d’Or’i võistlusel Arles’is ka oma silmaga näha.

Härjavõitlusi, nagu ka kontserte ja spordivõistlusi, korraldavad Arles’i praktilise meelega elanikud Rooma-aegses antiikses amfiteatris. Suurejoonelised 2000-aastased varemed mahutavad ligi 20 000(!) pealtvaatajat.

Tõsi, Cocarde d’Or’i on seekord vaatama kogunenud pea poole vähem publikut, kes otsib juulikuise kõrvetava päikese eest varju ühelt areenipoolelt. Ringisebivate teenindajate pakutaval külmal õllel ja õlgkübaratel on hea minek.

Vaatajad on pea eranditult kohalikud, kes härjavõitlusi vaadates üles kasvanud ja teavad härgadest, võistlejatest ja reeglitest kõike. Elu esimesele show’le on toodud ka päris pisikesi lapsukesi.

Meie taga istuv härrasmees tutvustab oma kaaslannale päeva oodatavaid magusamaid hetki ja nendib mitmel korral veendunult, et ka selline võistlus võib ootamatult kujuneda «väga, väga fataalseks».

Areenile sörgivad üleni valgesse riietatud võistlejad, enamikus alla 20-aastased noormehed.

Meie ees istuv kamp kohalikke neidiseid elavneb märgatavalt ja skandeerib oma lemmikute nimesid, päevakangelase staatust silmanähtavalt nautivad võistlejad viipavad tuttavaile hooletult. Kõigest on näha, et kui sa pole härjavõitleja, puudub sul Camargue’i tüdrukute juures vähimgi šanss.

Vähemalt kaks osalejat on Arles’i saabunud Hispaaniast. Ka härjavõitluste traditsioon pole tegelikult Prantsusmaal tekkinud sõltumatult, vaid imporditi 18. sajandi algul Hispaaniast.

Lõpuks lastakse areenile esimene härg. Eelnevalt vihale aetud ilus must loom sööstab lähima valge kogu poole, viimane põikab vilunud liigutusega eest ära ja sirutab samal ajal käe napilt tema kehast möödavihisevate sarvede poole.

Härg rahva seas

Valjuhääldist kostab teadustaja juubeldav hääl: 10 eurot võistleja Martinezile! Tribüünid rõkkavad vaimustusekisast, Martinez on ka meie ees istuvate tüdrukute ühine lemmik.

Härgade sarvede külge ja otsaesisele on kinnitatud rosetid, mida võistlejad käeshoitava veidi lambakraasi meenutava riista abil kätte püüavad saada. Eri värvi rosettide eest on ette nähtud erinev rahaline auhind.

Võistlejaid on areenil korraga viis-kuus, lisaks neile on igal võistlejal platsil ka assistent, tavaliselt tema enda treener, kes ohtlikus olukorras härja tähelepanu endale tõmbab. Ebaõnnestunud rosetihaaramiskatsete puhul päästab võistleja end efektse õhulennuga üle poordi.

Ühel korral teeb täiesti võimatuna tunduva hüppe istmeridade ja areeni vahelisse käiku ka härg, järgmisel hetkel on kogu vahekäigus varjul olnud asjameeste armee areenil, mis on järsku muutunud oluliselt ohutumaks kohaks. Loom juhitakse viperusteta mööda käiku tagasi areeni väravate juurde.

Auväärsed loomad

Sama hästi kui võistlejaid tunneb rahvas ka härgi. Mõni olla juba päris vana, teisel mõni salakaval komme, kolmas kõigist teistest vintskem ja mõni eriti agressiivne. Eriti kuulsate isendite areenile tormamist saadab juubeldav käteplagin. Võitlushärja keskmine eluiga olla 14 aastat, sellest seitse aastat veedab ta areenil. Kõva staaž, pole midagi öelda.

Härgade omanikud istuvad omaette ja elavad võistlusele kaasa, nagu oleks platsil nende oma poeg, mitte saatanlike poolemeetriste sarvedega must elukas. Kui teisel poolajal on üks härg kuidagi eriti loid ja osavõtmatu, istub tema omanik pärast hääle kähedakskarjumist lõpuks, nägu kätesse peidetud.

Ühel korral saab siiski viga ka võistleja, kuid mitte härja sarvede läbi, vaid ebaõnnestunud maandumise tõttu poordi taga. Kümne minuti pärast naaseb tõsiselt lonkav ja tugevasti määrdunud riietes mees areenile, kuid võidab päeva kokkuvõttes võistluse. Kõigi lemmik Martinez jääb teiseks.

Nagu elus, on ka härjavõitluses oma võitjad ja kaotajad