Tantsukirg viis Andželika Itaaliasse elama

Kahekümne viie kilomeetri kaugusel Veneetsiast väikeses Salžano linnakeses elav eestlanna Andželika Keivabu on üle kahe ja poole aasta jälle kodumaal käimas. Viimased viis aastat on tema koduks olnud Itaalia.

“Kärarikka Itaaliaga võrreldes on Eesti vaikne ja rahulik. Seal on elu väga kiire, aega pole kunagi ja kogu aeg on midagi teha,” räägib Uhtnast pärit Andželika, kahe lapse ema, oma Eestis oleku kümnendal päeval.

“Teinekord mõtlen, et miks ta nii kiire on, aga ehk seepärast, et inimesed on temperamentsemad ja spontaansemad, eestlased mõtlevad enne, kui midagi teevad või kuhugi lähevad,” arutleb Tartu Pedagoogilises Seminaris muusikaõpetajaks õppinud Andželika.

Noor naine töötaski alguses Kiltsi koolis muusikaõpetajana. Kui Eestisse jõudis aeroobikabuum, hakkas ta Rakveres Kalevi võimlas aeroobikatunde andma ja kui 1998. aastal kuulutati Tallinnas välja konkurss uue tantsutrupi loomiseks, mis pidi tööd saama Itaalias, otsustas Andželika, et tuleb proovida.

“Tegelikult ongi mul tantsuannet vahest rohkem kui muusikaannet ja muusikaõpingud tulenesid pigem sellest, et tants ja muusika on omavahel ju tihedalt seotud,” mõtiskleb Andželika. “Tantsimine on minu kirg, ja mul oli ka soov maailma näha ja raha teenida. Nii kirjutasingi alla kaheksakuulisele töölepingule.”

Itaaliasse jõudes liikus ta ringi, vestmik näpus ja sõnaraamat kotis, sest ei osanud sõnagi itaalia keelt. Kaheksa kuud möödus kiiresti ja tantsutrupp hakkas lagunema: kes otsustas Eestisse tagasi minna, kes leidis parema töö, Andželika kohtas itaallast Ludovicot, kellest sai hiljem tema abikaasa. Siitpeale algas pidev rändamine Eesti ja Itaalia vahet, kuni 2000. aastal paar abiellus ning eestlanna uueks koduks sai Mestre linn Veneetsia külje all.

Uuesti koolipinki

“Tollal oli minu jaoks tähtis mitte välja näidata, et olen välismaalane, kuigi välimuse järgi võib arvata, et päris puhas itaallane ma pole,” tunnistab Andželika. “Üritasin rääkida aktsendita ja võimalikult selgelt ning käituda nagu itaallanna.”

Loomulikult oli probleem ka selles, millega tegelema hakata. Kodus istuda noor naine ei tahtnud, oli vaja leida mingi töö, aga et saada head tööd, oli tarvis haridust. Et Eesti polnud veel Euroopa Liidus, siis ei aktsepteeritud Itaalias Eesti koolide diplomeid ja nii läks Andželika uuesti kooli.

Esmalt Julius Caesari nimelisse spetsiaalselt välismaalastele mõeldud õppeasutusse, kus põhirõhk oli itaalia keelel, kirjandusel ja ajalool. Aasta pärast sai Andželika diplomi, mis on võrdväärne sealse põhikooli lõputunnistusega. Seejärel astus ta majandusinstituuti.

“Sisseastumiskatsed polnudki nii hullud, tahtmine õppida oli väga suur ja eks seetõttu läks ka kergemalt, aga kui õppetööks läks, siis oli lugu keerulisem,” meenutab Andželika. “Kogu elu olin teinud loomingulist tööd, nüüd aga arvutid, matemaatika, raamatupidamine - asjad, millest polnud mul õrna aimugi.”

Sellegipoolest oli eestlanna instituudis üks usinamaid õpilasi, keda õppejõud pidevalt kiitsid. Kolmeaastase programmi tegi ta läbi kahe aastaga.

“Itaallaste haridustase ja -süsteem on väga heasl tasemel, aga mul jäi tunne, et seda ei osata piisavalt hinnata,” arvab Andželika. “Huvihariduseks ja vaba aja veetmiseks on noortel tunduvalt rohkem võimalusi kui Eestis, aga neid ei kasutata.”

Andželika räägib, et kui itaallaselt küsida, millega ta oma elu jooksul on tegelenud, siis jääb ta vastuse võlgu. Käiakse lihtsalt sõpradega väljas istumas ja lobisemas, samal ajal kui eestlased harrastavad koorilaulu, rahvatantsu, käivad kunstiringis või tegelevad spordi ja muu põnevaga.

Inimesed lihtsamad

“Itaalias meeldib mulle aga see, et inimesed on palju lihtsamad ja avatumad ning vähem materialistid,” leiab Andželika. “Neile pole oluline, mis sul seljas ja jalas on. Itaallastega on kerge suhelda, nad on väga viisakad ja sümpaatsed, tihti ka otsekohesemad ja tunnevad sinu vastu siirast huvi.”

Kui minnakse välja sööma, siis ikka suurema seltskonnaga, tellitakse mitmeid roogi, juuakse palju veini, räägitakse maast ja ilmast, päritakse üksteise käekäigu kohta. Niimoodi veedetakse kolm-neli tundi.

“Alguses, kui abikaasa hakkas mind oma sõpradele tutvustama, arvati, et ma olen kogu aeg vihane või kurb. Lihtsalt nende lärmaka ja lõbusa jutlemise ning ohtra žestikuleerimise kõrval jätsin mina oma põhjamaise rahulikkusega ehk tõesti sellise mulje,” naerab ehtitaallaslikult lõbus Andželika.

“Enne euroraha kasutuselevõttu oli väljas söömine igapäevane asi, nüüd on asjad teisiti. Inimesed on muutunud säästlikumaks, sest hinnad on tõusnud mitmekordseks, palgad jäänud aga praktiliselt samaks, kui olid liiri ajal,” väidab Andželika.

Restorani asemel käivad itaallased nüüd sagedamini üksteisel külas. Kaasa võetakse alati midagi magusat, kas küpsetatakse kook või leitakse maius poest. Võõrustaja aga valmistab õhtusöögi. Tavaliselt süüakse pastat, spagette või risottot ja loomulikult on alati laual vein, mida ei osteta poest, vaid väikeste vaatidega otse veinikeldritest.

Tihti käiakse ka kohvi joomas: kui tänaval mõni hea sõber vastu tuleb, siis võib olla kindel, et sind kohvile kutsutakse. “Itaalias juuakse väga kanget kohvi ja Eestist tulnutel soovitaksin võtta pigem cappucinot või kohvi piimaga, et mitte ära ehmatada,” hoiatab Andželika.

Sõpru on Itaalias hästi kodunenud Andželikale viie aasta jooksul kogunenud palju. Lisaks abikaasa tutvusringkonnale on tal ohtralt koolikaaslasi, kes külla või kohvile kutsuvad, teinekord ehk liigagi tihti.

“Kui rääkida kohalikest inimestest, siis on suur vahe põhja- ja lõunaitaallase vahel,” toob Andželika välja Itaalia ühe eripära. “Põhjaitaallase peres on üldjuhul üks laps ja ollakse tõsisema ellusuhtumisega: mõeldakse rohkem homsele päevale ja tulevikule. Lõunas on pered seevastu väga suured.”

Veel teab ta, et lõunaitaallane räägib palju, aga teeb vähe ja üritab igal pool kerge vaevaga läbi saada. “Minu abikaasa on põline põhjaitaallane, väga energiline, isegi kui ta istub, on tunne, nagu ta liiguks. Kogu aeg on vaja midagi teha, ta ise ei pane seda tähelegi. Kui pidevalt on selline temperamentne inimene kõrval, siis ta nagu tirib sind kaasa kui vurr,” naerab Andželika.

Perekond tähtis

“Meile mõlemale on perekond väga oluline ja ma arvan, et see on üks neist põhjustest, miks ma Itaaliasse elama jäin. Leidsin inimese, kellel on samad väärtushinnangud. Mulle meeldib loovtöö, kus ma saan ennast näidata ja maksma panna, aga kui pereelu pole korras, tunnen ennast jõuetu ja teotahtetuna,” jätkab ta.

Kuigi elatakse Itaalias, tahavad mõlemad abikaasad, et lapsed räägiksid ka eesti keelt. “Poeg Risto oli viie ja poole aastane, kui ta Itaaliasse tuli, ning et seal minnakse kooli kuueselt, oli suur tegu keel nii kiiresti suhu saada. Praegu on vastupidi ja seetõttu tegime ka reegli, et kodus olles räägib ta minuga ainult eesti keeles,” selgitab ta.

“Tütar Marleni puhul, kes on alles kuueteistkuune ja ise veel ei räägi, tunnen, et aru saab ta küll. Abikaasa eesti keelt ei mõista, aga eks ta õpib.”

Maailma romantilisima linna külje all elav Andželika Veneetsiasse eriti tihti ei satu. “Alguses küll, eriti siis, kui olime abikaasaga äsja tuttavaks saanud. Veneetsiaga on nii, et iga kord, kui sinna lähed, annab ta midagi uut juurde.”

Ave-Katri Pargi