Talvepuhkus Krimmis – reis aega, mis õnneks möödas

Nädalane reis Krimmi oli kui hüpe Eesti alternatiivajalukku, kus saab ka vähese rahaga end palmide all mugavalt tunda ja samas olla tagasi tulles õnnelik, et meie elu on läinud teist rada kui Sõltumatute Riikide Ühenduses.

Mõte sellest, et keegi sõidab talvel Musta mere äärde puhkama, ei taha suurele osale eestlastest pähe mahtuda. Talvel sõidetakse ju Egiptusesse, Türki, Dubaisse, Kanaaridele... Mida sealt Krimmist otsida? Niikuinii on külm, pime ja paha. Oleks veel, et suvel – siis kui päike kütab ja virsikud valmivad... Tegelikult on Krimmil just jahedamal ajal vastupandamatu võlu, mida suvised puhkusenädalad ei suuda ilmaski pakkuda.
“Arvestage sellega, et ukrainlased on väga-väga külalislahked,” hoiatas ühe Eestis tegutseva Ukraina seltsi esinaine meid enne reisi. Tal oli õigus. Sealsed inimesed on üks Ukraina peamisi vaatamisväärsusi. Võõrkeelset kõnet kuuldes astuvad nad ligi, et uurida, kust külalised ka pärit on. Kuuldes, et Eestist, järgneb sageli rõõmus hüüatus: “ZnatsŠit nasŠi!” Pea igaüks leiab ka mingi seose – kellel on vennanaine Eestist pärit, kellel oli Nõukogude armees sõber Pribaltikast, kes mäletab ainult eestikeelset lauset “Astuge palun edasi”. Meeldiv vaheldus lääneriikidele, kus Eestist kuuldes võib-olla vaid viisakalt uuritakse, kuhupoole see ka jääb.

Eestlastele Ukrainas esitatavad stampküsimused käivad selle kohta, kas Eestis on hea elada, kas tööd ja raha jätkub. Neis küsimustes peegeldub Ukraina igapäevaelu nukker jõuetus. Nagu seletas meile pikal rongisõidul Krimmist Kiievisse kupeekaaslane Igor: raha on inimestel vähe, sest palka ja pensioni makstakse vähe, aga neil on samas tegelikult väga hea põli, sest paljudel pole üldse tööd ega kindlat sissetulekut, vaatavad, kuidas suudavad miskit moodi ära elada. Põllumajandus on soiku jäänud, sest kolhoosid löödi laiali, tööstusettevõtted on kinni pandud. Kui mõni tehas on tööle jäänud, siis tõenäoliselt kuulub see välismaalastele, kes panevad kasumi oma tasku. Lisaks lahutab kohalikke elanikke suur lõhe – üksikud on väga rikkad ja ülejäänud elavad toimetuleku piiril. See on näha ka linnapildis, enamik sõidab vanade ZŠigulidega (neile tasub tähelepanu pöörata, osa eksemplare on väga huvitavalt tuunitud) ning samas kõrval on üksikul rikkuril istumise all uus Porsche Cayenne, Volkswagen Touareg või Audi TT. Kusjuures paljudel pole üldse autot ja nad ootavad turule või vaksalisse sõitmiseks kannatlikult trollibussi, sest peavad terve grivna (2,6 krooni) maksvat marsruuttakso piletit liiga kalliks (trollisõit maksab 50 kopikat).
Pole midagi imestada, et kohalikes lehtedes nutetakse taga õndsat Nõukogude Liidu aega, ilmub üleskutseid kolhoosid ilmtingimata taastada ja arutlusi, kas oleks võimalik ka elu oligarhideta.
Poodi (eriti vähestesse supermarketitesse) pole kohalikul eriti asja, see on rikkamatele. Ja milleks üldse pood, kui kõike on võimalik osta turult, putkadest või lihtsalt tänavalt ja odavamalt? Kui süüakse väljas, siis võtab suur osa inimesi mõnest putkast tsŠebureki või pirukaid ja teed või õlut. Õllepudel on Ukrainas peaaegu vältimatu aksessuaar, mis võetakse isegi külma ilmaga ligi juba hommikul. Õlul on soodne hind (pudel maksab Eesti rahas 3–8 krooni) ja müüja teeb suured silmad, kui palud tal pudelit kohe mitte avada. Aga näiteks McDonald’s on Krimmis jõukurite värk – seal istuvad need, kelle maksevõime on ka riietusest näha.
Kõik müügiks
Paljudele seal käinud eestlastele tuletab Ukraina meelde 1990. aastate alguse varakapitalistlikku Eestit. Kas või seegi, kuidas pea igal pool ja ka täiesti ootamatutes kohtades on valuutavahetuspunktid. Eesti tänavapildist on kümned valuutaputkad ju ammu kadunud. Mobiiltelefonid on Ukrainas küll harjumuspärased, aga paljudel seda ei ole. Selle asemel seisavad käidavates kohtades noormehed, kellel mobiiltelefon või paar paela otsas, ja lasevad soovijatel raha eest helistada.
Ukraina kehvem elatustase tähendab samas ka seda, et isegi tavaline Eesti turist on seal igati maksejõuline ja hinnad ei käi üle jõu. Õllest oli juba juttu, klaas teed maksab kaks kuni kümme krooni, pelmeenid alates 13 kroonist, suurem lõunasöök kohalikus kõrtsis 26–40. (Söögikohtade iseärasuseks on, et paljudes pole WC-d. Endale odavat õlut sisse valades maksab seda meeles pidada. Teine iseärasus on, et teenindaja lõuna või WC tehniline vaheaeg on seal püha ja siis pole mõtetki kuhugi tikkuda.)
Hindade osas on erandiks Kiiev (ja väidetavalt ka Odessa), kus mõne asja eest küsitakse rohkemgi kui Eestis. Näiteks odava hostelli leiab Madridis umbes poole odavamalt kui Kiievis. Tavaline on muidugi ka see, et välismaalastelt küsitakse suuremaid summasid. Näiteks ahnetest taksojuhtidest kirjutas Krimmi kohalik ajaleht terava probleemloo, mille ekstreemseimaks juhtumiks oli toodud, et Simferoopolist Jaltasse sõitmise eest küsiti 500 dollarit ehk umbes 6500 krooni (võrdluseks – trollibussis maksab pilet Eesti rahasse arvestatult 26 ja marsruuttaksos umbes 50 krooni, ka taksoga sõites ei tohiks arve minna palju üle 500 krooni).
Krimmi soe vahemereline kliima, Must meri ning looduslikud ja kultuurilised vaatamisväärsused on tuntud üle kogu endise Nõukogude Liidu ega vaja pikemat tutvustamist. Eesti turistidele suhteliselt uus vaatamisväärsus on aga seal säilinud kommunistliku impeeriumi aegsed kombed. Igas korralikus linnas on Lenini kuju ja tank.
Eriti paistab silma kangelaslinn ja Venemaa Musta mere laevastiku baas Sevastoopol. Üle linna kõrgub Lenini kuju, käsi mere poole sirutatud. Põleb igavene tuli, mille juures seisavad tikksirgelt auvalves admiral Nahhimovi nimelises merekoolis õppivad lapsed – rohkelt kasvuruumi jätvas mustas vormis ja automaat rinnal. Sevastoopoli aasta suurim pidustus on maiparaad, mil metalli täis riputatud rinnaga veteranid tulevad tänavale. Kogu linn on täis mälestusmärke vapratele Sevastoopoli kaitsjatele (sellest, et venelased nii Krimmi sõja kui ka Teise maailmasõja ajal tegelikult Sevastoopolist välja löödi, ei poetata loomulikult sõnagi). Ja mälestusmärkide ees lebavad värsked lilled. Linna sümboliks on muide uputatud laevade mälestussammas, mille valmistas Sevastoopoli kaitsmise 50. aastapäevaks 1905. aastal Eesti skulptor Amandus Adamson.
Krimmi elanikud on põhiliselt venelased, kes muide loodavad ka poolsaare taasühendamist Venemaaga. Vähem on krimmitatarlasi (kellel on mõningaid ambitsioone iseseisva riigi loomiseks) ja ukrainlasi. Turistile rahvuslikke vastuolusid silma ei hakka ja vene keeles suhtlemisega probleeme ei teki. Teisest rahvusest rääkides leiavad kohalikud siiski enamasti ka võimaluse märkida, mille poolest nood halvemad on (ülbed näiteks).
Kõik külalise heaks
Külalistesse suhtutakse sõbralikult ja väga abivalmilt. Gastronoomiakaupluse müüjad, kellelt teed küsisime, panid meile kaasa isegi sildi sihtkoha nimega, sest jõudsid omavahel arutades järeldusele: me räägime vene keelt nii halvasti, et meist ei pruugita aru saada. Trollijuht ei pea paljuks kontrollida, kas suurte seljakottidega võõrad ikka märkavad õiges peatuses maha minna. Ka varastamine ei tundunud olevat eriti suur mure, meilt ei üritatud nädala jooksul midagi näpata isegi turul suures rahvasummas. End vastavalt ülal pidades võib muidugi peksa või röövitud saada igal pool, ka Ukrainas.
Tõeliselt elamusterohkeks kujuneb Ukraina reis neile, kes ei räägi vene keelt ega oska kirillitsat lugeda. Inglise keelt seal üldjuhul ei mõisteta. Sildid on kirjutatud ukraina ja/või vene keeles ja loomulikult kirillitsas.
Krimmi sõites tasub läbi minna ka Kiievist. Praegu veel niikuinii Eestist Krimmi otselendu pole. Venemaa tuhande aasta tagune pealinn Kiiev paistab eelkõige silma kaunite kirikute ja kloostritega. Värskemaid sündmusi meenutavad Mihhaili kiriku juures asuv mälestusmärk aastail 1932–1933 Ukraina suures näljahädas hukkunutele (Nõukogude Liidu poliitika tahtlik vili), hiiglasuur üle linna vaatav Ema Kodumaa kivikuju (märkimaks võitu fasŠistide üle) ja Iseseisvuse väljak, kus umbes aasta tagasi seisid telgid ja tehti oranzŠi revolutsiooni.
Aga miks on Krimmi parem minna jahedamal hooajal? Krimmi kuurordid on nimelt endise Nõukogude Liidu kodanike seas nii kuulsad, et igal suvel sõidab sinna kokku miljoneid puhkajaid. Praegu rahulikud ja vaiksed Jalta ja AlusŠta promenaadid on siis kauni ilmaga täis käratsevat rahvast, kes üritab endale kitsal rannaribal kohta leida. Ja hinnad on loomulikult kõrgemad.

Krimm

Kuidas sinna pääseb
11Praegu on kõige lihtsam sõita Estonian Airiga Kiievisse ja sealt teise lennuki või rongiga Krimmi. Pileti umbes kahetunnisele Kiievi–Simferoopoli lennule saab ligikaudu 1200 Eesti krooniga. Rongisõit kestab 14–16 tundi (mõistlik on valida öine reis) ja koht neljases kupees 150–200 krooni. Kevadel lisandub ka otselend Tallinnast Simferoopolisse.

Viisa
11Kevadel kinkis Ukraina president Viktor JusŠtsŠenko Eurovisiooni lauluvõistluse puhuks Euroopa Liidu kodanikele ühepoolse viisavabaduse, mida suvel tähtajatult pikendati. Mõnel pool on mainitud, et Ukrainas viibivaile välisriikide kodanikele on kohustuslik meditsiinilise abi kindlustus, aga selle vastu ei tundnud keegi kordagi huvi.

Raha
11Grivna kurss on viimastel nädalatel olnud 2,6–2,65 Eesti krooni. Vahetuspunktide kursitabelite järgi ei kuulu Eesti kroonid Ukrainas vabalt konverteeritava valuuta hulka. Eurod või dollarid võetakse vastu hea meelega. Raha saab ka sularahaautomaatidest, mida on küllalt palju, aga mõnesaja grivna kaupa väljavõtmisel tuleb arvestada umbes 50 krooni suuruse teenustasuga korra pealt. Kaardiga saab maksta suuremates poodides.
Hinnad on üldiselt soodsad. Nädala elab Krimmis igal juhul ära tuhande krooniga, isegi kui poolsaarel ringi sõita ja järjekindlalt väljas süüa (ja raha jääb ülegi).

Hooaeg
11Põhihooaeg on suvi. Siis soovitatakse rongipiletid osta lausa mitu nädalat ette ja kindlustada ka ööbimiskoht. Talvel on mõnusalt vaikne, vähe rahvast, järjekordi pole ja hinnad on soodsamad. Samas ei ole Krimmi sanatooriumid ka talvel tühjad, tervist parandama sõidetakse sinna läbi aasta. Ilm oli novembri lõpus veel nii soe, et eestlasel oli paras jalutuskäigud teha T-särgi väel (kohalikud kannavad loomulikult jopet või isegi kasukat, sest sooja oli päeval ainult +12 kuni +15 kraadi). Lumi tulevat Krimmis maha väga harva, aga arvestada tuleb võimaliku vihmasajuga. Pildistava turisti peamised tujurikkujad on kiirelt saabuv pimedus (poole kolme ajal hakkab hämarduma) ja vahel ka udu.

Kuhu minna
11Tuntud on eelkõige Krimmi merelähedased kuurordid: Jalta, AlusŠta, Jevpatoria, Saki, Feodossia, Sudak jt. Sisemaal asub tatarlaste khaaniriigi pealinn BahtisŠarai. Mõned soovitavad aga minna hoopis mägedesse ja nautida loodust.

Ööbimine
11Hooajavälisel ajal on mõistlikum otsida ööbimine kohapeal kui üritada seda Eestist interneti kaudu broneerida. Internetis lihtsalt pole paljusid kohti. Samuti pakuvad naised vaksalite lähedal kortereid lühiajaliselt üürile (küsitakse umbes sama hinda kui odavas hostellis). Ent suvel võib juhusele lootes jääda lageda taeva alla.
Kui on plaanis käia mitmes kohas, sobib ööbimiseks poolsaare keskel asuv Krimmi pealinn Simferoopol, kust on igasse suunda hea ühissõidukiühendus.

Kulgemine
11Linnades käivad trollid, bussid ja marsruuttaksod. Linnade vahet trollid, bussid, marsruuttaksod ja rongid. Piletid on soodsad, eriti rongis (näiteks odav rongipilet Simferoopolit ja Sevastoopolit lahutava sadakonna kilomeetri läbimiseks maksis alla 10 krooni ja kallis umbes 19 krooni). Kui raha laiemalt käes, võib muidugi võtta ka takso (suur osa neist on ZŠigulid) või sokutada end suvalisele autole, mis sõidab soovitud suunas.

Keeled
11Vene, vene ja veel kord vene keel. Muid keeli võite rääkida teiste turistidega. Väljaspool Krimmi alustatakse vahel vestlust ka ukraina keeles, ent vajadusel minnakse kiiresti üle vene keelele. Ukraina keel on küll vene keelega sarnane, aga niisama lihtsalt sellest siiski aru ei saa.

Usk
11Suur osa Ukraina elanikke on õigeusklikud ja näitavad seda ka välja.