Üle lombi minek tasus end mitmekordselt ära

Ajal, mil maailm on avatud kõigile, on igal aastal palju noorigi, kes unistavad välismaale minekust, soovides tundma õppida ülejäänud kultuure ja võõraid keeli, populaarsemaid riike on Ameerika Ühendriigid.


Pärnumaalt pärit Heli Künnapas tegi oma unistuse teoks: ta töötas aasta USAs lapsehoidjana. See kogemus muutis teda enda kinnitusel palju, samuti sai ta inglise keele hästi suhu.

Heli, kes veetis võõrsil täpselt aasta aega, ütles, et tal oli kiusatus välismaale jäädagi. „Enamik jääb kohapeale 13. kuuks, mis on mõeldud reisimiseks, alla poole teiseks aastakski. Võib-olla sellepärast, et on kohanenud juba eluga seal, samuti saab taskuraha, ei teki rahalisi probleeme,“ rääkis Heli.

Ideest minekuni oli palju tööd

Heli sõnutsi õppis ta selle aastaga kohalikku kultuuri rohkem tundma kui ühegi raamatu või filmi kaudu. „Enne minekut olin juba paar aastat ülikoolis käinud. Veetes aasta välisriigis, oli turvatunne - ei pea kohe tuleviku suhtes otsustama,“ tunnistas neiu.

Kui Heli oma ideest ära minna algul perega rääkis, arvasid nemad, et küllap see tuhin ajaga möödub. Seda siiski ei juhtunud ja lähedastel ei jäänud muud üle kui Heli ärasõiduga leppida. “Üllatavalt oli tagasitulek palju raskem ja pisaraterohkem kui minek ja raske oli jälle harjuda Eestiga,“ meenutas ta.

Heli käis lapsehoidjaks Aupair in America nimelise agentuuri vahendusel. Eestis on sellel firmal toredad esindajad ja nõustajad, kes aitasid paberite täitmisel, ja üksinda jäetuse tunnet ei tekkinud, rääkis ta. Tulevase lapsehoidja andmed saadetakse mitmele perele, kes kandideerijale helistavad ja kelle seast saab siis ise valida, aga igal perel on omad ootused.

Kohapealne sisseelamisprogramm kestis neli päeva. „Ma ei saanud üldse veel aru, mis toimub, kui juba olin seal. Mulle tuldi ilusasti vastu ja näidati maja. Järgmistel päevadel tutvusin lastega ja tõsi ta on, et USAs on nad Eesti omadega võrreldes ära hellitatud,” tõdes Heli.

Kokku oli Pärnumaa neiu esimeses peres kolm last. „Algul tundsin end ebakindlalt. Kartsin, et minult oodatakse liiga palju, aga varsti tuli välja, et mul oli nendega hea klapp,” on Heli rõõmus. „Selles peres oli ema kodune, kontroll oli kogu aeg olemas, mina vahetasin poole aasta pealt peret võib-olla seetõttu. Teises peres olid kõige armsamad kaksikud, keda iial näinud olen.“

Ei olnud üksnes tööline

Heli ei tundnud end kunagi odava tööjõuna. Tal tekkis kohe pereliikme tunne, kuigi alati ei pruugi nii hästi minna. Ameerikas võetakse au pair igale poole kaasa, Heli käis mõlema perega puhkusereisil ning talle oli täiesti uus kogemus ookeanis koos delfiinidega ujuda.

„Floridas aga õppisin rulluiskudega sõitma. Veebruarikuus oli seal juba küllaltki palav, siis sain päikesest põletatud ja nahk tuli pärast mitu nädalat maha,” jutustas Heli. „Kusjuures kõige naljakam oli see, et enne puhkusereisile minekut oli esimese pere elukohas Connecticutis olnud selle talve kõige suurem lumetorm. Me olime terve eelmise päeva veetnud lund rookides, et üldse saaks õuest välja, et sõita lennujaama ja sealt Floridasse.“

Floridas sai Heli ehmatusegi osaliseks. „Nägin inimesi seismas ja tiigi äärel midagi vaatamas. Lähemale minnes nägin väikseid krokodille tiigist vastu vaatamas. Nägin ka elusaid kilpkonni vabalt looduses liikumas, need olid väga armsad. Floridasse tahaks kunagi kindlasti veel minna,“ kinnitas ta.

Lapsehoidjal oli täpne töögraafik. Nädalas võis au pair töötada 45 tundi, ükski tööpäev ei tohtinud olla pikem kui kümme tundi ning vähemalt 1,5 päeva nädalas pidi järjest vaba olema. Kohustus oli ainult lastega tegelda: äratada, süüa teha, kooli saata ja õhtul mängida.

Nädalavahetused olid enamasti vabad, Heli käis sportimas ja kohvitamas, külastas omal käel New Yorkigi. Ja pere peab lapsehoidjale võimaldama 500 dollari eest koolitust, mille au pair saab ise valida. „Mina käisin kahel kursusel ja lõpuks võõramaalastele mõeldud inglise keele kursustel,“ mainis ta.

USAs sai Heli vähe eesti keelt rääkida. „MSN oli olemas, see aitas kontakti kodustega hoida,“ ütles ta. Heli külastas Eesti maja New Yorgis ja Chicagos. Esimeses neist võttis ta vastu uue aasta ning teises jaanipäeva koos 200 eestlasega. Ameeriklastele tähtsa tänupüha ajal tekkis tal suur koduigatsus, aga neiu otsustas, et peab seda aastat nautima, kuna teist samasugust ei pruugi tulla, ega jäänud nukrutsema.

Eestis läks samal ajal elu edasi. Aja jooksul muutuvad inimesedki, seetõttu kaotas Heli mitu sõpra, aga see olevat paratamatu. „Nende elu on edasi läinud, aga sina oled valmis sealt alustama, kust pooleli jäi, kuid siis pole enam midagi teha,” mõtiskles ta. „Inimesed suhtuvad kodus sinusse teisiti, arvavad, et oled ülbeks läinud.“

Kohtusid eri rahvused

Seltskond Ameerikas oli väga kirev, inimesed aga palju avatumad kui Eestis, probleemid räägiti kohe läbi. „Kultuurid ja taustad olid kõikidel erinevad, aga ometi sai kiiresti igaühega jutule. Silma hakkas, et seal käiakse kodus saabastega ringi. Esialgu oli veidi imelik poriste jalanõudega vaibal kõndida,“ meenutas Heli.

Kokkuvõttes andis see võõrsil oldud aasta Helile palju. „Iseseisvust sain palju juurde, oli vaja ise hakkama saada. Õppisin aktsepteerima eri kultuure ja rahvuseid. Suhtlemisoskus arenes tohutult, julgen rääkida inglise keelt, isegi kui see perfektne pole,“ loetles ta.

Nüüd on Heli ise esindaja, kes välismaale lapsehoidjaks soovijatele infot jagab.

Pärnu Postimees