Napoli – vastupandamatu ja ehe

20.01.2006
Tänapäeval tundub iroonilisena, et Apenniini poolsaare lõunaosa suurimaid linnu, ehtitaalialikult korralage ning räämas Napoli tähendab tõlkes «uut linna». Neapoliseks nimetasid linna kreeklased, kes 5. sajandil enne Kristust sinna oma koloonia rajasid.

Saabusin Napolisse rongiga Roomast, kuid muidugi võib siia tulla ka auto või lennukiga. Kaardilt vaadatuna ja rongiliikluse teooria kohaselt tundub kahte linna eraldava 200 kilomeetri läbimine suhteliselt kiire – ligikaudu kaks tundi, aga seda vaid nende jaoks, kes varem pole Itaalia rongiliiklusega kokku puutunud.

Kuid hommikul uusi maastikke läbides ei pane (vaid) pooletunnist hilinemist tähelegi, sest ümbritsev on piisavalt köitev.

Tuttavlik tunne

Suurlinnale kohaselt tuleb enne keskusesse jõudmist Napoliski läbida kümneid kilomeetreid eeslinnu ja aguleid. Kuigi need meenutavad oma kaootilisuse ja elukorralduse poolest Ladina-Ameerika seebiooperitest tuntud asulaid, tunduvad sealsed suurte terrassidega elamud põhjamaalase silmale siiski üsna ihaldusväärsed.

Vaatamata kutsuvalt mõjuvatele rõdudele, viljade all lookas mandariinipuudele ja lopsakale vahemerelisele taimestikule, reedavad kahe-kolmekordsete hoonete vahel valitsev värviline ning ehituslik sigrimigri, suvalistes kohtades laiuvad prügihunnikud ja veel paljugi muud asumi sotsiaalset kuuluvust.

Ning kohati tuletab see kõik teatava õudusega meelde mõningaid Tallinna piirkondi... Ja loomulikult kuivab igal rõdul ning akna taga pesu. Täpselt nagu filmis.

Veel enne perroonile astumist avanevad rongiaknast mõned kaadrid Napoli city kummituslikuna mõjuvatest tornidest ning juba hetke pärast astun koos nunnadega ja teistest kaasreisijatest ümbritsetuna läbi 90ndate keskpaiga Balti jaama meenutava vaksalihoone, et rahvamassis edasi linna murda.

Kaubitsejatest piiratud

Napolisse saabujaid tervitab Piazza Garibaldi, mis on mitmes ja esmapilgul arusaamatus suunas liikuvaid sõidukeid täis tuubitud. Platsiäärne ja sellelt hargnev Umberto I nimeline kaubandustänav on aga seevastu palistatud lugematute lauakeste ja vaibakestega ning seal käib elav äri.

Tõmmu jumega ärihaid on oma kauba laiali laotanud: päikseprillid, kotid, vööd, ehted, nokamütsid. Moeaksessuaaride best of.

Ja kõigil muidugi ihaldusväärsete kaubamärkide logod sillerdamas. Vali, mida hing ihkab – Prada või Gucci, Dolce&Gabbana või Cavalli. Koopiamajandus õitseb sama kaunilt kui kusagil Aasias. Eks enamik sellest kaubast muidugi ka sealt pärineb.

Esimene pooltund Napolis ei jäta kahtlustki, et blondide juuste, siniste silmade ning hämmeldunud-kohkunud ilmega tegelase näol on taas kord üks turist linna ära eksinud. Aga ega keegi sellest eriti välja tee.

Vaatamata mitte väga külastajasõbralikule linnakaardile (mis umbes pooli tänavanimesid ei sisalda), õnnestub siiski kiirelt orienteeruda turistimarsruudile – kolmele antiikajastusse ulatuva ajalooga tänavale, mis paralleelselt läbi vanalinna lõikavad.

Esmane šokk asendub järk-järgult uudishimuga, mis iga sammukesega üha tõusvas tempos vaimustuseks ja imetluseks kasvab. Ülikitsad tänavad on räämas ja räpased, täidetud siingi kaubitsejatega, kes möödujaile uskumatut träni püüavad pähe määrida. Kuid varsti tundub see juba keskkonna loomuliku osana.

Samuti ei tasu kohkuda, kui kõrgematelt korrustelt äkki sahmakas mingit vedelikku kaela sajab – täpselt nagu keskajalgi!

Romantilised avastused

Üles kiigates näed viie-kuuekorruselisi ehitisi, mille lagunenud fassaadilt langevad krohvi- ja värvikorrad paljastavad veelgi iidsemaid kihte.

Mõned on nii iidsed, et kohati paarimeetristel tänavatel on majade vahele varisemise vältimiseks torudest tugikonstruktsioonid paigutatud. Seejärel märkad, et tegu on suurejooneliste renessansspaleedega, millele järgneb omakorda ridamisi avastusi – massiivne ja vähemalt saja-aastane gravüüridega kaetud puitvärav, selle taga avaneb hingematvalt romantiline vaatepilt sisehoovi.

Värava kõrvalt aga tõusevad trepistikud, mille võlvitud lagedelt avastad freskod....

Ja siis tunnetegi, kuidas kogu varem tajutud hoolimatu lohakus ja räpakus äkki hoopis veetlevaks korratuseks ehk kurikuulsaks itaalialikuks sarmiks muutub.

Neid palazzo’sid jätkub muidugi kvartalite kaupa, vahele vääntaimedega ja vääntaimedeta barokk-kirikuid, mille marmorfassaadidelt võib avastada antiikajast pärinevaid detaile. Võib mõjuda üllatavana, aga tänapäeval on need palazzo’d tavalised, kohati ilma mugavusteta kortermajad.

Ei ela seal enam küll krahvid ega markiisid, aga sealsed saalid ja toad on erinevate familia’te vahel korteriteks ära jagatud. Ning loomulikult on majade vahel kõikjale tõmmatud lugematult pesunööre ja iga akna taga ripub taas kord pesu. Lõputu Itaalia pesupäev...

Postimees

Uudiste arhiiv