Olümpialinna Torino maiuspalad

Täna avatakse Torinos pidulikult 20. taliolümpia. Mida on aga vanal tööstuslinnal turistidele pakkuda? Võib tõdeda, et natuke kõike: uhkeid paleesid, katedraal, suurepäraste kollektsioonidega muuseumid, kaunid vaated lumistele Alpidele, lõpmata pikad kärarikkad avenüüd luksuspoodidega ja kitsukeste põiktänavatega vanalinn.

Torino on tüüpiline Itaalia suurlinn, ei midagi uut ega enneolematut. Ja just nii nagu igas korralikus Itaalia linnas, on ka Torinos oma suurepärane, ainulaadne kohalik köök, mille üle torinolased on eriti uhked.

Šokolaad, šokolaad

Meie nädalavahetus Torinos oli sombune. Jalutasime terve hommikupooliku kohusetundlikult ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde, aga paari tunniga olime läbimärjad, nii et kui meie giid Cinzia lõpuks marmori, kulla ja kristall-lühtritega dekoreeritud kohviku ees teatas, et ajaloolised viini stiilis kohvikud on Torino omapära ja kohalik šokolaad Itaalia kõige kuulsam, otsustasime teha väikese pausi.

Vahtisime aplalt kommide, kookide ja küpsiste virnu, aga Cinzia tellis meile kohaliku šokolaadijoogi Bicerin. Retsept on lihtne: 250 g piima, 50 g suhkrut ja 20 g šokolaadi segatakse aeglaselt kuumutades ühtlaseks massiks ja valatakse läbipaistvasse klaasi, siis lisatakse õhuke kiht espressot ja lõpuks vahukoor. Kuna kasutatakse puhast, ilma ühegi lisandita musta šokolaadi, on tulemus uskumatult maitsev, rammus ja paks.

Muu maailm tarbib sedasorti kraami paari lusika kaupa soustiks. Naaberlauas olid inglased väga pahurad, kui avastasid, et Hot Chocolate polegi kakaopulbrist vesine lurr, vaid suure tahvli jagu sooja šokolaadisegu.

«Torino on šokolaadi pealinn,» teatas Cinzia naerdes ja lisas, et nad on alati Milanoga võistelnud, kus mis parem on. «Kui aus olla, siis Milano on vast küll elegantsem ja Torino proletaarsem, aga meil on rohkem parke ja kindlasti parem šokolaad,» teatas ta enesekindlalt.

Kui tellisime lõpetuseks veel tassi espressot, toodi lauale taldrikutäis pralineesid. Kõik järgnevad päevad elasime šokolaadi lõhnas ja maitses, toidukülluses ja veini nautides.

Torinolased väidavad, et just nemad on kinkinud maailmale ühe meeldivaima hetke päevast – õhtusöögi-eelse napsu koos sõpradega ehk aperitiivi. Jumal teab, kas see ka tõsi on, aga vermut, üks maailma kuulsaimaid aperitiive, on tõepoolest sündinud Torinos.

Söömine on nauding!

Esimese aromaatsete taimede ja vürtsidega maitsestatud veini valmistas Antonio Benedetto Carpano juba 1786. aastal. 19. sajandil hakati vermutit eksportima kogu Euroopasse. Kõige edukam firma oli ja on Martini & Rossi ning tasapisi on nimi Martini muutunud kõikide vermutite sünonüümiks.

Torinolaste jaoks on aperitiiv midagi enamat kui lihtsalt klaasike alkoholi. See on rituaal, millest aja jooksul saanud Torino sümbol. Alates kella kuuest õhtul hakkavad baarid ja kohvikud lettidele kuhjama maitsvaid suupisteid: oliive, kitsejuustu, marineeritud juurvilju, pitsat, sooje pirukaid ja omlette.

Keskmiselt viie euro eest saab valida suure klaasi jooki ja taldrikutäie suupisteid. Enamasti juuakse Itaalias aperitiiviks kokteile, aga kuna Torino on Itaalia ühe kuulsama veinipiirkonna Piemonte pealinn, siis on veinide valik suurepärane: Barbaresco, Barbera ja Nebiolo.

Kõige kuulsamat ja kallimat, Barolo’t, peab aga siiski eraldi tellima. Kuna itaallased söövad õhtust hilja, siis kestab aperitiiv pea üheksani. Esimesel õhtul me restorani ei jõudnudki. Jalutasime baarist baari, istusime odavas tööliskõrtsis ja kõige trendikamas kohvikus ning sumisesime koos kohalikega kõrtsis, mis oli vaid keskmise vannitoa suurune.

Piemonte köök on üks kuulsamaid ja omapärasemaid Itaalias. Kuna Torino kuulus omal ajal Savoy Hertsogiriigile, siis on tunda prantsuse mõju: juustuvalik eraldi roana, sufleed, hanemaks, või ja koorega soustid. Täismenüü on viiekäiguline ja portsjonid suuremad ning rammusamad kui mujal Itaalias kombeks. Kuigi Torinos on ka paar Michelin-tärniga restorani, on kõige kuulsam 1757. aastal ehitatud Del Cambio. Rikkalik ajalooline interjöör kullatud puunikerduste, punase velveti ja kroonlühtritega on küll veidi väsinud, aga see-eest autentne ja imeliselt romantiline.

Igati sobilik atmosfäär Piemonte kõige kallimate delikatesside, alba valgete trühvlite ja Barolo veinide nautimiseks.

Kui soovite süüa midagi lihtsamat, siis on mõistlik valida restorani asemel Trattoria, veelgi odavam ja kodusem on tavaliselt Osteria. Eesti mõistes on kõik kohad restoranid. Tüüpilised Torino toidud on külm vasikaliha tuunikala kastmes, lihaga täidetud ravioolid ja juurviljad, pasta lihamahlas ja jänes punase veini kastmes.

Ja nii me andusimegi kõik need neli vihmast päeva Torinos gurmaanlusele. Hommikupoole ports sooja šokolaadi, siis lõuna, vahepalaks kommid, koogid, pikk ja põhjalik aperitiiv ning lõpetuseks priske neljakäiguline õhtusöök Piemonte veiniga. Vahepeal käisime isu tekitamiseks ikka muuseumides ka.


http://www.postimees.ee/100206/lisad/reis/191541.php