Ilusa elu nautlejate unelm – Prantsuse Riviera

La Côte d’Azur, Prantsuse Riviera – maagiline nimi, mis on pea poolteist sajandit seostunud läänemaailmas luksusliku puhkusega.
Kohaliku elulaadi juurde kuuluvad prantslaslik elegants, kõike nautiv elustiil, luksushotellid ja mängupõrgud, festivalid ja pidustused – kõik, mis vähegi luksuslik ja ilus. Côte d’Azur ja hea elu on saanud peaaegu sünonüümideks.

Peamisteks magnetiteks on siin aga pehme vahemereline kliima, rand ja mäed.

Maaliline Nizza

Saabun talviselt külmast Lyonist kiirrongiga mereliste Alpide jalamil asuvasse Riviera pealinna ja Prantsusmaa suuruselt viiendasse linna Nizzasse. Mäekülgedel on viinamarjaistandused, otse raudtee ääres kasvavad oliivipuud.

Nizzas võtab mind vastu küll kerge vihm, kuid enne õhtut pilved kaovad ja peagi säravad talvises lõunamaa öötaevas tähed ja kuu. On veel talv, kuid ometi sunnib soe päike järgnevatel päevadel jope seljast heitma ja pulloveri varrukad üles käärima.

Kuna päeval näitab kraadiklaas kuni 15 soojakraadi, üritavad mõned julgemad isegi ujuda!

Nizza sümboliks on elegantne 5-kilomeetriline Promende des Anglais (Inglaste promenaad – toim). Nime on pikale kaldapealsele andnud jõukad inglased, kes avastasid Nizza ja selle piirkonna võlud juba 18. sajandi lõpul, saabudes siia hordidena puhkust veetma.

Tollased töösturid ja vabrikandid investeerisid ja ehitasid linna luksusvillasid, hotelle ja lõbustusasutusi ning andsid sel viisil tööd ja teenistust tollastele juhtivatele arhitektidele ja disaineritele.

19. sajand ongi linna ajaloos tuntud kui La Belle Epoque (ilus ajastu – toim). Brittidega ühinesid teised ettevõtlikud ja majanduslikult edukad põhjaeurooplased – sakslased, hollandlased, skandinaavlased.

Peagi leidis Rivierasse tee ka Venemaa aadel eesotsas tsaarinna Aleksandra Fjodo-

rovnaga, tsaar Nikolai I lesega. Venelaste olemasolust annavad tunnistust linnas olevad vene õigeusu kirikud, mis on ehitatud 20. sajandi algul, tsaaririigi lõpupäevil.

Nizzas ja selle ümbruses on elanud-töötanud paljud nimekad kunstnikud: Renoir, Matisse, Cocteau ja Chagall. Kõigist neist on järele jäänud võluvad majamuuseumid. Renoir’ majakese leiate Nizza satelliitlinna Cagnes’i servast.

Maja on ehitatud sada aastat tagasi ja säilinud originaalkujul, selles on tunda tollase koloniaalse Prantsusmaa hõngu. Renoir’ juures kohtusid tollase moodsa kunstivoolu – impressionismi – olulisemad esindajad Bonnard, Matisse, Rodin, Modigliani.

Õdus vanalinn

Nizza teises servas, rohelises pargis kunagise kloostri lähedal, asub Matisse muuseum. Vahemerelisest kliimast ja loodusest inspireeritud impressionist asus pärast Pariisi aastaid Cote d’Azuri. Ruumikates näitusesaalides on ulatuslik väljapanek kunstniku skulptuure ja maale.

Chagalli muuseum asub otse Nizza südames rohelises pargis.

Poeedist kunstniku Jean Cocteau’ avastamiseks tuleb sõita Itaalia piiri äärde Mentonisse. Sealne kindlus on kunstniku tööde päralt, kus on eksponeeritud tuntuks saanud joonistuste seeria, milles Cocteau kujutab lihtsa kaluripoisi ja rannapiiga armastuslugu.

Õhtuti uurin Nizza vanalinna. Vanalinna kitsad tänavad on palistatud kõikvõimalike pudi-padi-, suveniiri-, delikatessi-, maiustuste- ja käsitööpoodidega, kohvikute, veinibaaride, restoranide ja kunstimeistrite äridega.

Vanale Nizzale on iseloomulikud kitsad tänavad ja kõrged, 6–7-korruselised üksteise külge ehitatud majad. Kõrgel pea kohal lehvib nööridele kuivama riputatud pesu.

Sageli on rõdul või majakatusel väike aiake palmipuudega – suvel hea varjuline, talvel mugav keskpäeval päikese käes ennast soojendada ja värsket õhku hingata.

Prantslased on ju tuntud oma hommikuste sarvesaiade ja kange kohviga. Espresso ja sarvesai on kindlalt au sees ja kohti, kus neid nautida, on kogu linn täis tipitud. Peaaegu igal tänavanurgal on väike kohvik, mis on juba varakult avatud.

Varaseks lõunatunniks on enamik hommikusi kohvibaare muutunud restoranideks, kus pakutakse enamasti kahe-kolmekäigulist turistimenüüd ja valida saab ka paari supi või salati vahel. Söögikohti on palju, suurem osa on ka rahvast tulvil ja jääb mulje, et keegi kodus süüa ei teegi.

Kui raha tuleb sisse, siis on prantslased suurepärased teenindajad: peremees teeb kõik kliendi ligimeelitamiseks, et too ennast hästi ja mugavalt tunneks. Kogemus näitab, et Prantsusmaa restoranides pettuma ei pea.

Itaalia piiri lähedusest ja kulinaarsest mõjust annavad tunnistust pitsa- ja pastarestoranid. Ja otse loomulikult on vanalinn ja turud täis erilisi hõrgutisi – käsitsitehtud šokolaadi, küpsiseid, pähklikompvekke, suhkurdatud puuvilju, martsipani ja teab veel mida kõike on kümnetes eri variantides lugematutel müügilettidel ja poekestes.

Maapealne paradiis – on õhanud paljud Rivieras elu ja puhkust nautinud. Nad ei eksi.

http://www.postimees.ee/100306/lisad/reis/194507.php