Ghana – maa, millel on palju pakkuda

Ghana, mis saavutas Lääne-Aafrikas esimesena iseseisvuse, kandis kuni 1957. aastani kolonisaatorite seal ohtralt leiduva maavara järgi pandud nimetust Kullarannik.
Nimi Ghana on laenatud kunagiselt Lääne-Aafrika suurimalt impeeriumilt, mille valdused hõlmasid aga hoopis tänaseid Lääne-Mali ja Senegali alasid. Seetõttu ei olnud Kullaranniku nimetamine Ghanaks mitte kõigile meeltmööda.

Olete alati oodatud

Praegu korjavad Tansaania ja Lõuna-Aafrika suurima noosi seda mandrit külastatavatelt turistidelt ning sellest on tõtt-öelda pagana kahju. Ghana on suure tõenäosusega üks sõbralikuma ja vabama olekuga riike üldse sealmail ning vääriks tunduvalt suuremat tähelepanu, kui talle nüüd osaks on saanud.

Ghanas on mugav ringi käia. Võrreldes Lääne-Aafrika prantsuskeelsete riikidega võib Ghanas nautida tavapäratut luksust – tänavatel on tavaliselt valgustus, sõiduteed (väga) ei tolma, turistid on kõikjal oodatud ning seetõttu ei ole muret ka öömaja ning toidu leidmisega.

Ühiskondlik transport on talutav ning vaid mõnetunnine edasilükkumine bussi väljumisel ei tähenda isegi seda, et samal päeval sellele bussile enam lootma jääda ei saa.

Kuna sisenesime Ghanasse Burkina Fasost ning olime varem juba nädalaid sealkandis ringi rännanud, siis tundus Ghana piiriületuse järel justkui puhkekoduna.

Hinnatase oli võrreldes eelmiste riikidega langenud mitu korda. See kõik oli pärast Senegali, Gambiat ja Malit hea üllatus ning kui siia liita juurde veel inglise keele rääkimise võimalus, siis on see kant justkui Aafrika eksootika esmaseks avastamiseks loodud.

Iidne orjarannik

Kui varuda paar nädalat, jõuab ära käia nii põhjas kui ka avastada lõunas asuvaid orjakindlusi. Kindlaim viis on ringiliikumiseks kasutada kohalikku riiklikku bussifirmat (STC), sest selle puhul on suur tõenäosus, et enam-vähem õigel ajal liikuma saate ning sihtpunkti jõuate. Kuna seda teavad ka kohalikud, siis ei maksa pileti varumist jätta viimasele päevale. Enamasti on paar päeva enne väljumist bussis kõik kohad juba välja müüdud.

Rannikualal on mõttekas peatuda päev-paar kindluselinnades, mida on kokku 29, elada sisse kohalikku olustikku ning õhtuti nautida kaldapealsel päikeseloojangut. Uhkeimaid orjakindlusi saab avastada Cape Cost’is ja Elminas.

Kuna rannikuala on neid sõna otseses mõttes täis tipitud, siis nimetatakse seda ka orjarannikuks. Kuni 16. sajandini kasutati samu rannakindlusi kaupade ladustamiseks enne laevadele laadimist ning kui Ameerikas algas istanduste tormiline areng, muutus vaid kaup ning leiti, et kulla ja vürtside asemel on tulusam kaubelda inimestega. Kindlustes on üllatavalt korralikud muuseumitoad ning alati on võimalus tellida lisaks ka giid, kes juba kõigest täpsemalt pajatab.

Oma kuningriik

Ghana uhkuseks on Ašantide kuningriik, mille südameks on riigi keskosas asuv suuruselt teine linn Kumasi. Ašantid on Ghana suurim ning kirevaima ajalooga etniline grupp. Nende kuningas elab Manhiya palees ning tema aias asub kahekordses koloniaalehitises ka kuningliku ajaloo muuseum.

Paarikümne kilomeetri raadiuses on mitu põnevat käsitööliste küla, kus võib nautida kohalike käsitöömeistrite kunsti. Ühes neist valmistatakse ka kuulsat Kente kangast, mille kandmine on auasi igale ašantile ning millest valmistatakse ka kuninglikud riided.

Kente on väga värvikirev, andes rikkaliku värvigammaga edasi rahva ajaloolist mälu ning kohalikule tänavapildile kuhjaga eksootikat juurde. Kui kentet kootakse traditsioonilisel viisil kangastelgedel, siis Aafrika sümboleid adinkrasid kasutav tekstiilikunst sünnib šabloonide abil käsitsi kangale trükkides.

Ghanal on pakkuda palju – kaunid vaated, imeline rannajoon, rahvuspargid, täiel rinnal elu nautivad sõbralikud ning rõõmsameelsed inimesed. Kui siia juurde lisada veel madal kuritegevus ning odav kohalik õlu, siis vormubki ideaalne maailmanurgake, mida seiklushimulistel avastada.

http://www.postimees.ee/170306/lisad/reis/195215.php