Tükike avastamata Prantsusmaad – Normandia

Prantsusmaa põhjaosa, Normandia, kuulub ühte jalga pidi Põhja-Euroopasse, kuid tal on tänu kunagistele viikingite vallutusretkedele veel tänapäevalgi kaudne Skandinaavia mõju.
Mul on nädalajagu aega ja sellest peab piisama, et teha põgus ja edaspidiseks isu tekitav tutvus Normandiaga.

Kunstnike paradiis

Honfleur on maaliline väike linn, kus kogu elu on koondunud vana ja ajaloolise sadama ümber. Siin on sündinud Prantsuse meremaalija Eugene Boudin, kuid linn on inspireerinud paljusid kuulsaid impressioniste: siin on käinud maalimas Corbet, Sisley, Pissarro, Renoir ja Cezanne.

Ka praegu töötavad sadamakail kunstnikud ja näitusi korraldatakse 17. sajandil ehitatud soolalaos. On veel varajane hommik ja tänavad suhteliselt tühjad. Ükski ringkäik Prantsuse linnas poleks aga täielik ilma hommikuse espresso ja sarvesaiata.

Võtamegi kaasaga istet sadamakai äärses kohvikus, linna turistlikkusest annavad tunnistust soolased hinnad, kuid see-eest on croissant krõbe ning kohv hea ja kange.

Öömajaotsijail ei tohiks siin raskusi tekkida – kõikjal on ohtralt näha võõrastemajadele viitavaid silte – chambre d’hote, jätke see sõnapaar meelde. Seda enam, et hinnadki on üsna mõistlikud.

Teeme peatuse ja ostame teeäärselt puuviljamüüjalt õunu ja kirsse, lubame endale supluse valgete laineharjadega La Manche’is ja saame ka oma esimese ajalooõppetunni.

Traagilistest 1944. aasta sündmustest annavad tunnistust saksa, ameerika ja briti sõjaväekalmistud ja sõjamuuseumid ümbruskonna linnades. Saame ka teada, et sakslased pole veel praegugi, enam kui 60 aastat hiljem, Normandias kuigi populaarsed külalised. Ajalugu rõhub.

70 meetrit gobelääni

On käes pärastlõuna, kui saabume Bayeux’sse. Linna, mille liitlasväed Teise maailmasõja lõpul esimesena vabastasid. Seda, et Bayeux’l õnnestus pääseda sõjakahjustustest, on linna saabudes kohe näha: kesklinna tänavad on kaetud munakivisillutisega, säilinud on keskaegne linnasüda, katedraal ja mitu kaunist silda.

Varasel keskajal oli Bayeux tänu viikingite retkedele Skandinaavia linn. Lisaks lähiajalugu peegeldavale sõjaajaloo muuseumile on Bayeux kuulus ühe hoopis vanema ja omapärase ajaloolise dokumendi – gobelääni poolest.

Ajaloos tuntud Bayeux’ gobelään on villane tikand linasel riidel. 70 meetrit pikal ja 50 cm laial riideribal on kujutatud ligi tuhat aastat tagasi aset leidnud ajaloosündmused, nimelt kuidas Normandia hertsog William vallutas Inglismaa. Lisaks sõjasündmuste kujutamisele on kangale tikitud ka kommentaarid ja pildikesed tollasest argielust.

Originaalgobelään, ajahambast pisut puretud, on vaatamiseks välja pandud endise vaimuliku seminari hoonesse.

Linnas on ka suurepärane kunstimuuseum, tuntud kui Baron Gerard Muuseum.

Prantsusmaale nii iseloomulikult on linna keskel turg igasuguste ahvatlevate delikatessidega: keegi küpsetab õhukesi pannkooke, keegi pakub pähklikomme, keegi palub tungivalt maitsta oma maailma parimat Normandia juustu... On küll hea juust! Palun 200 grammi ja pikk valge sai ka, et saaks pargis piknikku pidada.

Ajaloolisest kesklinnast, selle siginast-saginast mõni samm eemal, võib leida vaikseid nurgakesi ja huvitavaid ajaloolisi hooneid, purskkaevudega rohelisi parke ja vaid viieminutilise jalutuskäigu kaugusel on rohelised Normandia aasad.

Hauas vaid säärekont

Kuningas Williamist pole aga Normandias pääsu – Normandia suurim linn Caen on täis kunagise võimsa mehe jalajälgi. Caenis on Williami ehitatud kindlus, üks suuremaid omataolisi Euroopas. Uitan kindluse aias, hoone ühes tiivas on Normandia ajaloo muuseum, teises kaunite kunstide muuseum ja raamatupood.

Kuid see pole veel kõik: William koos oma Mathildaga asutas Caenis kaks kloostrikirikut, ühe meestele, teise naistele. See oli hind, mida nad pidid maksma paavstile, kuna nad olid kaugete sugulastena abiellunud ilma kirikupea nõusolekuta.

Ühel tänavanurgal loen silti, et just selles kohas pidasid 20. sajandi algul kohvipoodi kuulsa lauljatari Edith Piafi vanavanemad.

Kord saar, kord poolsaar

Normandia pärl, mis hakkab juba kaugusest silma paistma, on Le Mont Saint Michel – maagiline kloostrikirik Normandia-Bretagne’i piiril. Turismibrošüür küsib retooriliselt: mitu miljonit jalapaari on siia jälgi jätnud enne sind?

Olen minagi üks nende miljonite hulgas, kes trügib Le Mont Saint Micheli kitsal peatänaval kõrgete majade vahel. See väikesel saarel asuv kloostrikirik, mis mere tõusu ajal paikneb saarel, mõõna ajal poolsaarel, on ehitatud 8. sajandil. Tõus ja mõõn andsid mässulistel aegadel hea loodusliku kaitse vaenlase vastu.

10. sajandil asusid Saint Micheli kloostrisse benediktiini mungad. Et lõpuks ometi elu kergemaks teha, ehitati 1870ndatel tamm, mis ühendab saarekest ja seal asuvat 14000 elanikuga kloostrilinnakut maismaaga.

Aeg on saanud otsa, läbi külade, põldude ja karjamaade sõidame taas Le Havre’i sadama poole, et järgmisel hommikul Inglismaa poole seilata – nii nagu tegi seda kunagi William Vallutaja.

http://www.postimees.ee/120506/lisad/reis/201323.php