India – maa, kus aeg kulgeb omasoodu

02.06.2006
Ükskõik, kui palju ma Indiast ei räägiks, tundub ikka, et seda on liiga vähe. Esimesed sõnad, mis pähe tulevad on: eksootiline, müstiline, räpane, haisev, unustamatu, hullumeelne, vaene, suurepärane, ajalooline, kerjusterohke. Kõike seda ja veelgi enam.
India looduse ilu, massiivsest Himaalajast põhjas kuni troopiliste randadeni lõunas, on hingemattev. Ilm on muutlik, kusjuures iga-aastased mussoonid on tinginud elurütmi põllumajanduses ja ka muudes eluvaldkondades, mis on kestnud juba tuhandeid aastaid.

Enamus India üle miljardilisest elanikkonnast elab suures vaesuses, kuid sellest hoolimata on mõnede küsitluste järgi nad maailma õnnelikemad.

Liiklusdžungel kihab

Mäletan, et üks meie reisikaaslastest tegi huvitava märkuse India vaimsuse kohta ning kuidas see on seotud kõige materiaalse eitamisega. Kohapeal nähtav aga seda kuidagi ei kinnita. Üliharvad olid hetked, mil kohalike suust poleks kostnud: «Give me one rupee» (ruupia on kohalik rahaühik) või kui nad sulle parasjagu ise midagi müüa ei üritanud.

Pärast südaööd lennujaamast linna saabudes oli esmapilt harjumatu – öine linn, kus kõik suhteliselt vaiksed tänavad olid ääristatud magavate inimestega. Hommikuks aga olid kõik need magamisasemed asendunud kaupluslettidega.

Linnakärast maanteele siirdudes tuleb kõigepealt aru saada sellest, mida loetakse liiklusvahendiks ja mida mitte. Teel kulgevad lehmavankrid, mopeedid, jalgrattad ja rikšad ei ole sõidukid – nemad peavad ise hoolitsema, kuidas «õigete liiklussõidukite» eest ära saavad.

Selle eest, kui India liiklust kastidesse jagada, kuuluvad kõrgeimasse klassi veoautod ja seda ilmselt lihtsalt tugevama õigusega. Veoautod on ka kaunistatud kõikvõimalike kilinate, kulinate ja värvidega ja erinevate siltidega.

Tavalisemad olidki auto taga osas asuvad suured kirjad: «Blow Horn» (anna signaali), tüüpilised on ka patriootlikud sildikesed, nagu näiteks: «India is great» (India on suurepärane).

Täiesti omaette elamus on aga rikšasõit. Rikšad sõidavad linnas täiesti müstilisi radu pidi – nad mahuvad läbi sealt, kus autoga ei mahuks ning sõidavad seal, kus jala kõndida ei julgeks. Loomulikult tuleb enne rikšasse istumist kindlaks määrata hind ja ise ka sellele pärast kindlaks jääda.

Kohalikel on kombeks alustada võõraga juttu, küsides: «Where are you from?» Enamasti ei ole nad muidugi Eestist midagi kuulnud, nii et vahet ei ole, mida vastate. «Estonia» asemel kuulevad nad «Stombia» ning ega muud polegi, kui tunnistada, et olete kuskilt Aafrikast. Reisi lõpuks mul harjumus vastata: «I am from India». Kõik jäid uskuma.

Indias on vaatamist palju – kaugetest aegadest pärit hindude templid, mis meie silmale on võib olla vastuvõetavamad kui kaasaegsed värvikirevad tegutsevad pühamud; suurepärased moslemi ehitised, millest kõige kuulsam Taj Mahal; džunglites asuvad müstiliste muistsete linnade ja templite varemed ja palju muud vapustavat ja meeldejäävat.

Elu tänavatel

India linnades viibides tekib kergesti tunne, et kogu elu elataksegi tänaval.

Keskmine linnatänav koosneb kaupmeestest, kes lettide taga istuvad või kaubad käe otsas ringi sebivad; traditsioonilisi sarisid kandvaist naistest, kes erineva suuruse, kuju ja sisuga kandameid pea peal kannavad; pühadest lehmadest, kes lebavad, kus juhtub või kus neil parajasti väsimus peale tuli – sõiduteel, kõnniteel, kiirteel ja ülejäänud liiklus toimib mingil imekombel ümber nende; imekõhnadest kerjuskoertest; sigadest, põrsastest ja ahvidest; kõige selle vahel seiklevatest lehmavankritest, auto- ja velorikšadest, džiipidest ja muudest imemasinatest, kerjustest käed pikal oma mati peal istumas ja kerjuskausse kolistamas, kerjuslastest, kes varrukast kinni haaravad, krišnaiitidest, kes trummi tagudes ja lauldes mööda tänavat edasi tagasi kulgevad ning kindlasti leidub seal veel mõni pühamees...

Valgetesse suhtutakse tänini kui ülemrassi. Ka lennujaama tualetis järjekorras seistes juhatas teenindaja mu uksest sisse enne kohalikke.

Indias toimib elu sootuks teises rütmis kui mujal maailmas – aeg, inimesed, vahemaad, bürokraatia – kõik. Turistina tuleb seal täita raske ülesanne üritada samasse rütmi sobituda, kuid sellele rütmile vastu võidelda on lootusetu.

http://www.postimees.ee/020606/lisad/reis/204076.php

Uudiste arhiiv