Seljakotiga «maailma katusele»

Inimesed jagunevad kaheks: ühed, kelle jaoks reisimine tähendab ratastega kohvrit, bussitransfeeri lennujaamast tärnihotelli ja tagasi ning päikesevarjuga rummikoolaklaasi basseiniveerel.
Ja teised, kes üritavad pakkida oma alati pisut vähem kui seitse asja 20-kilosesse seljakotti, tõmbavad jalga korralikult sissekantud seanahast saapad ning võtavad viimasest võimalikust lennujaamast suuna silmapiirile, et siis umbes kuu aja pärast habemesse kasvanult ja päikesest ning tuultest parkunud näoga tagasi tsivilisatsiooni saabuda.

Nepal – matkaja paradiis

Mägimatkal (sõna «mägi» võib siin vabalt olla asendatud ka sõnadega «kõrb» või «džungel») pole ratastega kohvriga absoluutselt mitte midagi peale hakata, ka ei lasta selliseid reisiselle sageli ühte korralikku tärnihotelli isegi mitte sisse.

Ja ausalt öeldes nad sinna väga ei tikugi. Rummikoola võiks ju isegi matkaja arsenali kuuluda, paraku ei jaksa koolat mägimatkal keegi endaga kaasas kanda. Seega jääb üle ainult rumm (vastavalt maitsele võib selle sõna asendada sõnadega «viski», «brändi» vms). Aga sellega ka sarnasused piirduvad.

Mägimatkaja paradiis on kahtlemata Nepal. See hinduistlik kuningriik pakub piiramatuid võimalusi nii algajale matkasellile kui ka kõige nõudlikumale alpinistile.

Maailma katus – Himaalaja – tõmbab mägedehulle kui magnet ja uusi matkaradu ning ahvatlevaid «künkaid», mille otsa ronida päris ehtsaid tippe vaatama, leidub sedavõrd palju, et ühest inimelust nende kõikide läbi käimiseks ei piisa kindlasti mitte.

Kaks kõige populaarsemat matkarada Nepalis on Annapurna ning Gokyo-Everesti baaslaagri ringid. Mõlemale kulub kaks kuni kolm nädalat ning selle ajaga läbitakse umbes 200-250 kilomeetrit. Mõistagi jalgsi. Mõistagi kogu varanatukest omaenese turjal kandes. Mõistagi külma ja kuuma kannatades. Mõistagi kõiki neid ainult Himaalajas avanevaid uskumatuid vaateid nautides.

Mõistagi totaalselt «levist väljas» olles, sest üleval mägedes ei ole ju elektrit, seega pole ka (mobiil)telefonisidet, välja arvatud hirmkallis satelliittelefon, ja pole ka internetti.

Parimad matkaajad on aprillis-mais ja oktoobris-novembris. Suvel on Nepal mussoonide võimuses, tipud kaetud pilvedega ja matkarajad pidevatest sadudest väga raskelt läbitavad, osalt ka lausa ära uhutud.

Ööd teemajas ja telgis

Talvel on aga üleval mägedes lihtsalt eluohtlik – pakase, lumetormide ja laviinide tõttu on siis matkapiirkonnad suletud. Seega siis polegi imestada, kui paadunud «mägilane» oma puhkuse aasta-aastalt oktoobrisse-novembrisse planeerib, mis normaalse inimese jaoks täiesti arusaamatu puhkuseperioodina tundub.

Lihtsamatel radadel ei pea matkajad endaga kaasas tassima telke, piisab omaenese isiklikust magamiskotist. Ööbida saab teemajade askeetlikes oludes, kus pea kohal on plekk-katus ja külje all magamislavatsil poroloonmatt.

Teemajades, millest suurem osa kannab kõlavat nimetust restaurant või lodge, saab ka süüa-juua, mõnes allpool 4000 meetrit asuvas isegi duši all käia.

Raskematel radadel – Langtangis, Manaslu ringil, Kangchenjunga all või Mustangis matkates kulub päevi, nägemata ühtki küla või teemaja. Mõistagi tuleb siis matkajal kaasas kanda lisaks oma isiklikule kraamile veel ka telki, toiduaineid ning köögitarbeid.

Tavaliselt palgatakse selleks tarbeks nii teejuhid, kokad kui ka kandjad, keda Eestis sageli ekslikult šerpadeks kutsutakse.

Olgugi siinkohal vahemärkusena öeldud, et šerpa on siiski rahvus, mitte elukutse. Seega võib šerpa olla küll kandja, kindlasti mitte ei ole aga iga kandja veel šerpa.

Nepalis matkamiseks peab inimesel olema nn mägedepass, mis on iga matkamarsruudi jaoks erinev.

Passe osta ja teejuhte-kandjaid palgata saab hõlpsasti kohapealt, pealinnas Kathmandus asuvatest arvukatest matkabüroodest. See variant sobib kindlasti üksikule või pisikese pundiga kulgevale matkajale, kes on mingi nipiga juba Euroopast Nepali suutnud lennata.

Et hooaeg on aga lühike ja matkaselle palju, siis on odavate lennukipiletite hankimine üksjagu keeruline ettevõtmine. Ses suhtes on veidi kindlam ja tõenäoliselt ka soodsam variant kasutada mõne Eesti reisibüroo teenuseid, kes mägimatkasid korraldavad. Isiklikku valikuvabadust tuleb sellisel puhul mõistagi veidi ohverdada, aga ega see mägedest saadud elamust väiksemaks muuda.