Seiklus ja paradiisirand Eesti külje all Peipsi kaldal Venemaal

Kümneid kilomeetreid pikk rannariba. Puhas valge liiv ja kristallpuhas vesi. Ainult paar suplejat ja sammaldunud paadivrakid päikese all pajatavad elutegevusest. Eemalt paksust metsast kerkib aga 500 aastat vana kirik. Seda maalilist pilti koges Rasmus Kagge Peipsi järve idakaldal, Venemaal.
Siin levivad kõik Eesti mobiilioperaatorid ja raadios mängivad ühegi kahinata kolm emakeelset kanalit. Just öeldi, et Narvas püstitati 21. juuni kuumarekord – 30,5 kraadi.
Siin on vist rohkemgi, mistõttu käib pidur neljal maasturil korraga põhja. Otse rannaliival, kõigest meetri kaugusel veest. Minuti pärast on kõik üheksa täismeest nagu veeparki sattunud poisikesed järves. Loomulikult paljalt.

Ristime oma avastuse paradiisirannaks. On ka põhjust. Tõsi, ega me täpselt teagi, mis selle koha õige nimi on. Kümmekond kilomeetrit varem oli ranna ääres küla Kozlov Bereg ehk kitsede kallas. Väike suvilaküla, mille keskuseks soojakust pood ja teadetetahvel, kust müüakse eterniiti ja 1000 rubla eest Žigulit.

Otse risti üle järve asub paradiisirannast aga meie oma Mustvee. Siit seda näha pole.

Pommitüdruk Imbi

Kui me 18. juunil Emajõe-äärsest Kavastust oma ekspeditsiooni, koodnimega «Eesti lipp ümber Peipsi järve», alustasime, kartsime märksa hullemat. Roosse kasvanud ja kiviseid rannaääri. Kõige rohkem aga seda, et ei teostu meie idee teha Euroopa suuruselt neljandale järvele ring peale nii veepiiri lähedalt kui vähegi võimalik. Me lihtsalt ei teadnud Vene-poolsest kaldast vähimatki. Õnneks eksisime, kuid selle mõistmiseks kulus veel veidi aega.

«Mind kutsutakse muidu pommitüdrukuks,» lõikab Kavastust väljasõitu ootava matkabrigaadi jõminale vahele tuhkblondide juustega naine.

Ta tutvustab end üksnes eesnimepidi. Ütleb, et on Imbi, 48-aastane ja neljakordne vanaema. Muidu Tartust, kus töötab ilutulestikutehases. Sealt ka hüüdnimi. Siia tuli vaid puhkama. Naine räägib, et käis vasikatappu vaatamas. Olevat nutnud.

Päikesest põlenud näoga ja veidike švipsis Imbi on koos pisikeste poistega ainuke tõsine fänn, kes meid käepigistusega teele saadab. «Ma tean teid küll, olen teid telerist näinud, te teete ringi ümber maailma,» üllatab naine jälle, sest meil on ju plaan viie päevaga ainult ligi 1200 kilomeetrit läbida.

Jätame muheledes endale võltsi aupaiste ja lahkume Imbi lehvituste saatel. Neli pisikest Suzuki Jymni džiipi ja kaks suurt tõelist off-road’i hiiglast, militaarmaasturid – Volvo ja Unimog.

Lõhkine rooliots

Me ei peatu pikalt Eesti pool Peipsi järve. Põrutame sibulaküladest lippude lehvides ja hanereas läbi, et jõuda esimesse laagrisse, suletud Sirgala karjääri. Idee on hiigelmaasturite sabal testida enne Venemaad väikseid džiipe rekultiveeritud karjääriosa metsades.

Esimesed paekivirahnud ja noorte kaskede vahelt läbi raiutud metsarajad ületatakse võidukalt. Teisedki – ja siis ...

Siis puruneb keset paksu metsa kottpimedas ühe Jimny esimene vasak rooliots. Rattad ei keera enam ja õhtune menüü grill-lihast ja küpsekartulitest on läbi kriipsutatud. Hetkeks on vaim murtud, sest passime tõesti sügavas metsas, kus paarikümne kilomeetri raadiuses puudub asustus.

Ent pole võimatuid asju, on saamatud inimesed. Hommikul on Kuku-raadio šeff Janek Luts juba teise autoga Rakveres. Suzuki esinduses aga selgub, et täpselt seda juppi pole kusagil Eestis. Kastanid toob tulest välja Jimny ammune omanik, kolleeg Küllike Rooväli, kes teab Raplamaa autolammutust ning et seal on, mida vajame. Luts kihutab. Tunnid lähevad. Graafik venib.

Vahepeal leiame õnneks veel karjäärist kohaliku kuldkäe, kes murtud jupi kokku keevitab. Huuh, meie reis on päästetud. Saame autod metsast välja ja põrutame kärmelt Narva poole. Piirile. Euroliidust välja saame pärast viietunnist passimist ja kannatust. Leitsakus.

Suurmaasturid jäävad meist piirile maha. Tehniline pass ununes ühel koju! Meie põrutame Jaanilinnast aga alla Peipsi poole ja üritame laagri teha külla nimega Pustoi Konets ehk Tühi Lõpp.

See on ühe kaardi järgi kõige põhjapoolsem tipp Narva jõe ääres, kuhu on võimalik ligi pääseda.

Või siis kunagi oli, sest ummistunud metsateel jalutab meile vastu kohalik kalamees, kes teatab, et Tühi Lõpp ehk kunagine Eestimaa küla on kaardilt pühitud.

Vaid paar Vene piirivalvurit elavat metsas. Seda, et oleme endisel Eesti alal, kinnitab aga üks tihnikust leitud Wabariigi-aegne piirikivi.

Taandume ja lööme telgid püsti Otrjadnoje külas, kus jõe vastaskaldal asub Eesti Kuningküla. Oi sinder, kus siin on sääski, parme ja kihulasi. Hommikuks on laager punatäpiline. Ent see on alles algus.

Hommikul võtame kõige jõeäärsema tee ja kihutame Peipsi poole lõunasse. Kiire suplus hullu vooluga jões, mille serv on täis II maailmasõja aegseid kaitsekraave. Vestame hõigates üle jõe juttu vaatetornist meid tervitava Eesti piirivalvuriga. Räägime ilmast. Ja edasi...

Mööda kallast aina alla põrutades saab aru, kuidas Nõukogude ajal seda piirkonda väärtustati. Kogu jõeäär on täis ehitatud suuremaid ja väiksemaid puhkekeskusi, enamik neist aga räsitud ja tühjad.

Skamja, koht kus Narva jõgi Peipsiga kohtub, näitab meile kätte, kui suurt tähtsust mängivad Venemaal kõikvõimalikud monumendid. Neid on siin piki järve kallast kohati iga kilomeetri tagant, enamasti II ilmasõjas hukkunud punaväelastele.

Kahjuks on enamik neist unarusse jäetud, kõrge rohu sisse ühegi lilleõieta mattunud.

Jälg eestlastest

Skamjas leiame monumentidelt jälje ka eestlastest. Ühel langenute perekonnanimede seas koguni kolm Toomingat, kaks Konti ja kaks Lattzi.

Teisel mälestatakse aga Pihkva järvel asuva Talaabi saare kalureid ja talupoegi, Judenitši armee valgekaartlasi, kelle eestlased olevat Vasknarvas 1919. aasta lõpus julmalt tapnud ja paljaks röövinud. Karm. Tundub kahtlane. Lubame võtta ajalootunde ja põrutame edasi.

Paradiisirand on nüüd selja taga. Pöörame liivalt metsa, kus kunagi oli ilmselt tee. Kunagi, sest nüüd ei saa isegi meie oma džiipidega sealt läbi ilma vintsimata. Ja siis järsku pistab justnagu muinasjutus keset paksu metsa, kõrgete saarepuude vahelt pea välja imeilus palvela. Lumivalge, puust sibulakuplitega.

Meid tabab ääretult soe ja südamlik vastuvõtt. Käigu pealt korraldab palvela starosta ja restaureerimise eestvedaja Aleksandr Prohorov meile ajalootunni. Selgub, et tegemist on ühe vanima õigeusu palvelaga Peipsi ääres, mis rajati Vene tsaari Ivan Julma valduste piirkindlustusena 1530. aastatel.

Tõsi, Prohorov usub, et tegelikult on Svetoi Troitsa ehk püha kolmainsuse palvela hulka vanem.

Mitmele Peipsi-äärsele pühakojale prototüübiks olnud palvela ülesvuntsimise 1999. aastal enda õlule võtnud Prohorovi jutust rullub lahti traagika.

Veel 1857. aastal elanud selles Domožirko külas ligi 2500 inimest ja palvelasse mahtus neist 600. Kommunism, II ilmasõda ja Stalin nõudsid aga oma. Praegu elab külas kõigest kolm paikset peret. Nõukogude ajal tehti ajalookantsist aga ladu ja siin hävitati kõik peale üheainsama ikooni. Ajaloohuvilise hing on haige.

Kahjuks ei avaldu kurb pilt ainult siin. Parasjagu Domožirkot väisav Isa Mihhail, äärmiselt lahke mees, räägib loo kümnest Peipsi-äärsest kirkust ja palvelast, millest kommunismi ajal lubati lahti hoida ainult kahel. Seda on ka näha.

Kadunud külad

Vanad külad on kadunud. Osa kirikuid seisab keset metsikut loodust, aknad laudadega kinni löödud.

Ka siit Domožirkost pääseb suurele teele ainult maasturiga, sest tee on tavalisele autole lihtsalt soise ja künkliku pinna tõttu läbimatu. See võib tunduda uskumatu, kuid needsamad teed läbi metsa ühe kiriku juurest teise juurde on osaliselt munakividest. Tõsi, lõhutud ja uus kiht peale kuhjunud.

«On väga tore teid sellises kohas näha. Tublid olete. Kui venelased siin ei käi, siis näe, vähemasti teie, eestlased, tulite. Edu teile ja Jumala õnnistust,» ütleb Isa Mihhail meile lehvitades, kui taas teele asume. Ikka edasi mööda Peipsi äärt.

Gdov ehk eesti keeli Oudova, mis asub Eesti Omedu vastaskaldal, jääb üsna kiirelt meie selja taha. Siin jäi elu vist 1983. aastal seisma.

Kohalik ajaloomuuseum on surutud mingisse kuuri ja vaid meetrite kaugusel 1242. aasta Jäälahingu võitlusväljadelt leitud mõõgast vedeleb hoovil parm, kellele sõber kell üks päeval kanistrist miskit ollust otse suhu valab. Me kaome.

Viimaks oleme Samblakülas. Vene keeli siis Samolvas. Üsna Peipsi järve Vene-poolses tipus, kus peagi algab Lämmijärv ja Eestist paistab kätte Mehikoorma. Siin ongi siis Jäälahingu võitlustanner, kus ajalooõpikutest pärit käsitluse järgi lõid Vene suurvürsti Aleksander Nevski väed Saksa ordut.

Tunneme ajaloolist hõngu või on see hoopis veidi varem Remda küla poes proovitud lahtine punavein? Jah, te lugesite õigesti. Seal müüdi purgiga piiritusepõhist veini kaasa. Pihkva toode.

Kuid aitab. Eesti lipp on üle Peipsi viidud. Kõik oleme õnnelikult tagasi. Viperusteta, kui see õnnetu rooliots välja praakida. Silmaring on aga märksa avaram, sest saime seda, mida ei osanud oodata.

Eksootikat, meeletult ilusat loodust, ajalugu peopesal, ääretult lahkeid inimesi ja loomulikult piltilusat paradiisiranda. Peipsi järve idakaldalt, kus jaanipäeva eel liikus Eesti trikoloor.


http://www.postimees.ee/010706/esileht/siseuudised/207790.php