Suvitajad taasavastavad privaatse Porkuni võlusid

Pandivere kõrgustiku keskosas asub unikaalne järvede ja metsarikaste oosidega maastik, mille pärliks võib pidada Porkunit.

Kel aastaid üle viiekümne, mäletavad aega, mil Porkuni oli suviti nii kohalike kui ka kogu Virumaa elanike populaarne kultuuriürituste ning puhkuse veetmise koht. Need olid ajad, kui eksisteeris Väike-Maarja rajoon (1950-62) ning maaliline Porkuni oli loomulikult selle piirkonna suvesüdameks. Ja siis algas vaikne hääbumine. Lagunes vabaõhulava ja suvekohvik, mida rahvas hellitavalt Roheliseks Konnaks kutsus.


Ajalugu kordub

Viimasel kümmekonnal aastal on hakatud Porkunit taas avastama. Loomulikult on publikumagnetiks rahvusvahelised tünnisõiduvõistlused. Tamsalu valla aktiivne kultuurielu kandub suviti järjest enam Porkuni järve kõrgetele kallastele, kus asuvad kaunid laagrikohad Kaieallika ja Külmallika. Järve ääres veepiiri lähedal on endale koha leidnud aga päevitajad ja suplejad.

Käisime Porkuni järve kitsukesel liivarannaribal argipäeva pärastlõunal.

Päikese ja supluse nautijaid oli järve ääres rohkem kui poolsada. Oli neid, kel eluaastaid vähem kui kuus, ning eakamaid inimesi, kel kuuekümnes verstapost juba selja taga.

Külli Reinfeld (21) ja Kaja Õunapuu (22) on tudengineiud, kelle kodupaigaks on Väike-Maarja. Mis neid siia päevitama tõi? Külli Reinfeld vastab rõõmsatujuliselt: “Võrratu loodus ja muidugi järv. Ja kahtlemata privaatsus ning rahulik miljöö, mis on nende kallaste vahel. Vesi on küll praegu madalavõitu, aga seda turvalisem on nendel peredel, kes siin lastega suvitavad. Mudilased saavad ju hullata kaldaäärses vees.”

Kaja Õunapuu lisab, et puhkekoha suureks plussiks on kindlasti hubane suvekohvik, kust lisaks kehakinnitusele saab laenutada vesijalgrattaid ja paate. Näen neid minagi järvepeeglil sõitmas. Mürsikueas puhkajaid tõmbab aga magnetina järve ääres kõrguv vettehüppetorn, mille juures sagib tosin tüdrukut ja poissi.

Kullese perenaised

Samas paigas, kus kunagi asus Roheline Konn, on nüüd õdus suvekohvik. Selle perenaised on ema ja tütar Maire ja Siret Valliste. Lisaks külmale kokakoolale ja kuumale kohvile pakutakse siin ka kehakinnitust ning menüü koostamisel on arvestatud suurte ja väikeste puhkajate soove. Nime valikut kommenteerides ütleb Maire Valliste, et kohvik on kui kahepaikne - teenindab nii maal kui ka järvel suvitajaid.

Saan teada, et lisaks vesijalgratastele ja paatidele laenutavad nad veel kanuud. Suurte rannakohvikutega võrreldes on Kulles küll väike, aga päikeselistel suvepäevadel teenindatakse siin sadu puhkajaid.

Maire Valliste lisab: “Porkuni ilu on käinud nautimas külalised Austraaliast, Iirimaalt, Saksamaalt, Skandinaavia maade turistidest rääkimata.”

Aga söögikoha perenaistel on mure, mis vajab südamelt ärarääkimist. Korras ei pea nad hoidma mitte üksnes oma kohvikut ja selle ümbrust. Leidub hoolimatuid külastajaid, kes oma prügi randa maha jätavad. Nendegi tagant on tulnud koristada.

“Ja kindlasti on siia uut nüüdisaegset WCd vaja,” on perenaiste arvamus, sest suurte kultuuriürituste ajal tuleb Porkunisse väga palju rahvast.

Aastaid on siinse elu arendamisega tegelenud MTÜ Porkuni.

Mittetulundusühingu juhatuse esimees Ain Aasa rääkis, et praegu on koostamisel detailplaneering, mis on osa rahvusvahelisest programmist, mille raames püütakse kaunites, kuid tundliku loodusega paikades targalt ja tasakaalukalt turismi arendada.

“Porkunis võib korraldada üritusi, kus on mitu tuhat osavõtjat. Kuid viimased peaksid olema kultuursed ja ümbritsevasse heaperemehelikult suhtuvad inimesed. Tulevikus plaanime korraldada üritusi, mis on mõeldud just kultuurihuvilisele publikule. Porkuni ootab heatahtlikke puhkajaid, kes oskavad meie kodupaiga toredat loodust hinnata,” rääkis Ain Aasa.


http://www.virumaateataja.ee/280706/esileht/15032199.php