Küpros – üks pisike saar, kolm eri riiki

Viimase hetke pakkumine Küprosele. Stardini kaks päeva. Otsus on spontaanne – lihtsalt minna, sest 1500kroonisest edasi-tagasi-lennust ära öelda oleks lausa patt.

Reisiplaanid mujale minekuks on õigupoolest tehtud ja mõni asi kottigi visatud, aga piletid (plaanis oli pikk bussi- ja rongisõit läbi Poola Slovakkiasse) õnneks ostmata. Nii et hoopis Küpros!

Start Helsingist, neli tundi lendu ja siis juba maandumine Larnacase lennuväljal, mis pärast Nicosia õhuvälja ÜRO puhvertsooni jäämist on saare suurim. Asjale puhtgeograafiliselt vaadates oleme nüüd Aasias.

Õhtul lennujaamast linna ei saa

Lennuväljal selgub, et pärast kella kuut pole lennuväljal mingisugust bussiühendust. Aga samal õhtul oleme lubanud olla riigi suu­ruselt teises linnas Limassolis.

Egas midagi. Takso viib 35 Küp­ro­se naela ehk tuhatkonna krooni (1nael = ~27 kr) eest kohale. Paneb kiruma muidugi selline sulaselge röövimine, eriti kui taksojuht üritab pool kilomeetrit enne õiget kohta väita, et kuuekümne kilomeetri pikkusest teekonnast on veel veerand sõita. Hiljem seletavad kohalikud, et ehk oleks tasunud võtta kallis lennujaamatakso vaid Larnaca kesklinna ja seal teiste taksojuhtidega kaubeldes õnne otsida. Aga see on juba tagantjärele tarkus.

Limassol – parem kui Nizza

Sini-sinine meri, kolme kilomeetri pikkune rannapromenaad ja 14. sajandist pärinev ristisõdijate kindlus. Mida veel ühelt linnalt tahta! Djami Kebiri ja Djami Cedidi ehk kahe mošee vahelisel alal laiuv türgi kvartal annab aimu, milline oli elu ajal, kui kohalikud kreeklased ja türklased sõbralikult koos elada suutsid, enne 1958. aasta kodusõda ja 1974. aasta Türgi vägede invasiooni.

Kui rannas istumine üle viskab, tasub ette võtta sõit ühe suurema vaatamisväärsuse, Kolossi ehk eelmisest veelgi uhkema ristisõdijate lossi juurde. Selle ülemistelt korrustelt saab heita pilgu hiilgavatele villadele rikkalike puuviljaaedade ja basseinidega. Lausa kadedaks võtab.

Iidne Kourioni amfiteater seisab kümmekonna kilomeetri kaugusel 70 meetrit üle merepinna kõrguval kaljunukil. Vaade merele on siit lausa imeline.

Tagasiteel Limassoli käime ühel kuulsamal ja väidetavalt ka ilusamal Küprose rannal Lady’s Mile’is. Ametlikult on tegu Briti territooriumiga, ühe saarel paikneva sõjaväebaasiga. Rannas pidavat näha olema palju Briti sõjaväelasi. Nende äratundmine muidugi on iseasi, sest ega mehed-nai­sed rannas mundrit ei kanna.

Mäed – Küprose au ja uhkus

Väljasõit Trodose mägedesse. Ime­pärane Platrese mägiküla ja ülesmäge kulgev tee Kaledonia kose juurde. Mäkke tõusta on küll raske, aga lõpptulemus – imeline vulisev kosk – on seda väärt.

Tagasisõidu teeb huvitavaks, nagu mägiteedel ikka, ühe käega rooli keerav ja pidevalt suitsu pahviv bussijuht. Ühtegi väga oht­likku olukorda ei teki, kuigi liiklus on Küprosel üpris jube – meenutab peaaegu Tallinna oma.

Nicosia – nagu Berliin kunagi

Pealinn Nicosia on õieti kaks linna, kaks müüriga eraldatud kogu­konda. Kui mõni aasta tagasi ei saanud küproslased ega turistid teisele poolele minna ja võisid vaid mõnest kõrgemast tornist üle ÜRO puhvertsooni müüri vastaspoolele pilku heita, siis nüüd on olukord veidi paranenud.

Kreeka küproslased käivad tihtipeale ostureisidel ja kasiinoretkedel (saare lõunaosas on kasiinod keelatud) Põhja-Küproses, Türgi armee okupeeritud alal. Seal paikneb vaid Türgi tunnustatud Põhja-Küprose Türgi vabariik. Ametlikult on Küprose vabariik selle moodustisega, mida nii mõnigi kreeka küproslane riigimängimiseks nimetab, sõjajalal. Aga praegu on see sõdagi rohkem mängusõda. Kuigi näiteks meie Küprosel viibimise ajal arreteeriti saare põhjaosas paar lõunast pärit ajakirjanikku – ühe Küprose kreeklase arvates selleks, et näidata, et Türgi vabariik Põhja-Küprosel siiski eksisteerib.

Türklastega asustatud Nicosia osa on hoopis teistsugune kui Kreeka oma. Kõikjal kõrguvad mošeed, tavalisest pisutki heledamate juustega tütarlapsi saadavad pilgud. Isegi lõunasöögid on teistsugused, kui teises linna pooles. Vaid kümmekonna Türgi liiri ehk umbes kolme naela eest saab korraliku peamiselt lihast koosneva lõuna, mis kõhu järgmise hommikuni täis hoiab. Ainult Türgist sisserännanud kelner on pisut kurb, et ta Küprose teise ossa ei pääse ega Limassoli randa minna ei saa. Tema vajavat saare lõunaosa vaatamisväärsuste nägemiseks viisat, mida pole kuigi kerge saada.

Propaganda hiigellipu abil

Linna põhjaosa kõrvalt ühelt mäe­küljelt säravad üle Nicosia suur Türgi ja Põhja-Küprose Türgi vabariigi lipp. Öösel on teine neist eredalt elektrituledes ja tuletab kreeka kogukonnale meelde, et põhjas elavad türklased. Kreeka poolel, muidugi, naerdakse niisuguse lipu üle. Sest mõni aeg tagasi, kui üks türgi küproslaste elektrijaam ei töötanud, pidid nad elektrit lõunast ostma.

Tegelikult muide väidetakse, et tõelised küproslased ei pärine ei kreeklastest ega türklastest. Nad on hoopis üks isemoodi rahvas, kelle ajalugu kaheks jaganud.

http://www.sloleht.ee/2006/09/09/reis/205380/