Põlvamaa lääneosa võlub rahu ja vaikusega

Põlvamaal Taevaskojas on käinud juba ilmselt iga eestlane. Sellega Põlvamaa vaatamisväärsused aga ei piirdu – hulgaliselt avastamist pakuvad ka mitmed teised, veidi vähem tuntud paigad.
Ühel septembrikuu pühapäeval võtame Põlvamaa lääneosa avastada EAS Põlva turismiinfokeskuse konsultandi Anneki Madismäega, kes soovitab vahel lihtsalt suurelt teelt kõrvale põigata ja kinnitab, et mööda kõrvalteid sõites saab reisist või matkast palju toredama elamuse.

Mäed ja käänakud

Suundume Kiidjärve-Kooraste puhkealale, kus mitmeid õppe- ja matkaradu, piknikukohti ja lõkkeplatse. Põlvast Kanepi suunas sõites muutub maastik peagi mägisemaks ja teed käänulisemaks, sest Otepää kõrgustiku idaserv ulatub siiani välja.

Mõni kilomeeter enne Kanepit teeme peatuse Erastvere pargis, et jalutada Eesti suurimas tammikus, mis laiub viiel hektaril ja on rajatud juba 1870. aastal.

Pargis asub ka Erastvere mõisnike von Ungern-Sternbergide perekalmistu, kuhu 1997. aastal ehitas perekond Gerhardi kauni punasest tellisest kabeli.

Edasi sõidame vaiksesse ja rohelisse alevikku Kanepisse, kus võib veel praegugi imetleda eelmise sajandi algusest pärit puitarhitektuuri.

Kanepi puhul tasub äramärkimist seegi, et kiriku juures pargis saavad rahus seista kõrvuti nii Vabadussõja ausammas kui ka Vene sõduritele püstitatud mälestusmärk ning seal puhkavad rahus Saksa sõdurid. Politseivalvet seejuures kusagilt ei paista, vajadust selle järele samuti mitte.

Kiriku tipus aotäht

Kui tavaliselt ehivad kirikute torne enamasti kuked või ristid, siis Kanepi kiriku tipus särab aotäht. 1808. aastal valminud kiriku õpetaja on olümpiavõitja Erki Noole õde Margit Lail.

Tema sõnul muudab kiriku eriliseks lõunaküljel asuv torn, mujal kirikutes on see lääneküljel. Omapärane on kirikus veel see, et pühakirja tekstid seintel on võru keeles.

Kanepi kiriku juures kalmistul puhkavad mitmed Põlvamaa kultuuritegelased, teiste hulgas luuletaja August Weizenberg, Tarto Maa Rahva Näddali-Lehe asutanud praost Johann Philipp von Roth ja mitmed teised.

Pärast Kanepit ületame Eesti pikima, Võhandu jõe ja suundume Kooraste järvistusse, kus lähestikku asub üle kümne järve. Järvede kallastele on Riigimetsa Majandamise Keskus püstitanud katustega lõkkeplatsid, kus hea piknikut pidada. Ehk õnnestub näha siis ka kusagil siinkandis pesitsevaid Edgar Valteri salapäraseid pokusid.

Vana postitee

Järvede juurest suundume vanale postiteele ehk Tartu-Võru maanteele, kus ammustel aegadel kappasid kuningad ja postipoisid.

Tee äärde jäävad endisesse Varbuse postijaama rajatud maanteemuuseum ning Karilatsis asuv Põlva talurahvamuuseum, kus tasuks kindlasti peatuse teha. Talurahvamuuseumi poole sõites võite vahepeatuse teha Lõuna-Eesti ühe populaarsema ujumiskoha Palojärve juures.

Postitee ääres paikneva Ahja jõe ülemjooksul Tilleorus voolab kauni liivakivikalju alt välja Merioone allikas, mis on vanarahva juttude järgi ühenduses merega.

Päeva lõpetame Valgesoos. Vägevast vaatetornist avaneb kaunis vaade soole, kust muuseas kuiva jalaga läbi saab, sest kahe kilomeetri pikkusel laudteel on lihtne astuda. Et kiiret pole meil kuhugi, ei jää sügisese rabamaastiku ilu meile muidugi märkamata.

Sügisene värvidemäng on esindatud kogu oma ilus: puna-kuldne, sekka halli ja pruuni ja rohelist ja musta – kõik värvid on esindatud. Ja kusagil seal eemal, suurte kuuskede kaitsvas varjus, ajavad laanekuklased isekeskis omi asju...

http://www.postimees.ee/061006/esileht/olulised_teemad/tarbija24/reis/221845.php