Vaene, ent ootamatult rikas Moldova

27.10.2006
Kogu reis oli kui ajarännak minevikku: öömaja reformvoodid, taskurätisuurused käterätid (mis hotellist lahkudes kindlasti üle loetakse), külm kraanivesi, kotletid ja keedetud nuudlid igahommikuseks söögiks...
Moldovasse eestlane niisama lihtsalt ei satu. See maa pole ei turismibüroodele ahvatluseks ega unistuste koht puhkajale. Pigem seisab Moldovasse jõudnul ees katsumuste jada oludega kohanemisel ja tahes või tahtmatult meenuvad pildid sotsialismiaegsest NSV Liidust.

Ometi miski Moldovas paelub, sest teisiti pole seletatav Kalevi kammerkoori kontsertreis Chisinausse juba teist korda poolaasta jooksul.

Iga ruutmeeter hinnas

Lisaks suurejoonelisele veinifestivalile valmistus Chisinau linn ka 570. sünnipäevaks. Moldova pealinn on valdavalt madal ja hallivõitu ning ega äärelinnades kõrguvad Lasnamäed seda muljet ei paranda.

Kuid siiski hakkab silma ka mõningaid stiilseid ja moodsaid ehitisi. Rahvas tänavatel aga ei tee hallusest väljagi – on rõõmus ja lõbutsev, kuid eks selle põhjuse andis ka veinifestival.

Argipäeval pingutavad aga Euroopa ühe vaesema riigi kodanikud tõsiselt, et omadega toime tulla. Kui toiduained on meie hindadest kolmandiku võrra odavamad, siis sõiduauto paaki täidavad nad sama kalli bensiiniga, elekter on veidi üle krooni ja gaasi kuupmeeter kolm krooni.

Poes on hea orienteeruda, kroonid ja leud on peaaegu samas vääringus. Ka on arvestuse aluseks dollar ja euro, linna pikal peatänaval torkasid silma tihedalt üksteise kõrval asetsevad valuutavahetuspunktid.

Ühetoaline korter Chisinaus maksab näiteks 10 000 eurot, kolmetoaline maksvat 40 000 ja nii edasi... Vastuolude ja üllatuste maa. Kohalikega vesteldes selgub, et paljud noored suunduvad elama-õppima välismaale. Tööpuudus on suur, sest kogu nõukogudeaegne tööstus on lammutatud.

Välismaal või kodust kaugel töötavad ka paljud pereisad, keskmine palk aga jääb umbes 1500 leu kanti. Maja juurde annab riik 600 m² köögivilja kasvatuseks, 500 maisi ja 500 viinamarja jaoks.

Just veinitööstus on moldovlaste suur lootus ja võimalus. Samas riigi tähtsaim tööstusharu kiratseb, sest suurim partner Venemaa on täielikult peatanud Moldova veinide ostmise. Euroturul on aga uustulnukana raske konkureerida.

Moldova juhtivad veinitööstused, näiteks Cricova, Ialoveni, Milestii Mici, Lion Gri, võidavad oma toodanguga rahvusvahelistel veinikonkurssidel kõrgeid auhindu, ent turgu napib. Oma veinikelder on aga igal talunikul, kus tiksub keskmiselt 500–1000 liitrit veini. Poelettidel teiste riikide veine eriti ei näe.

Eestlaseta ei saa siingi

Pealinna antropoloogiamuuseumis nähtud tikandimustrid meenutasid paljuski Eesti käsitööd – maailm on väike, väikerahvaste ajalugu on tihti sarnasem kui oskame arvata.

Giid oskas oma rahvapärandi meie ees nõnda lahti rullida, et ei jäänud kahtlustki – see rahvas tuleb sama rada kui meiegi. Andkem neile ainult aega! Pikisilmi oodatakse Euroopa Liitu pääsemist, sellest räägivad kõik, isegi turu viinamarjamüüjad.

Mööda Moldovat ringi sõites on avarad viinamarjaistandused ja saagikoristus vaatepilt omaette. Samuti pruunikad kuivanud päevalilleväljad ja lõputud maisipõllud, laugjad orud ja mäed.

Kohati näeb mööda vilksatavat pisut metsa, mis moodustas kunagi 80 protsenti riigi pindalast, järel on sellest napilt kaheksa. Põhjuseks Moldova metsade hinnalised puud: tamm, pöök ja vaher. Kena saak, arvasid nõukogude majandusjuhid, ja lasid metsa maha raiuda.

Kiikasime ka pealinnast välja: lisaks Capriana tegevkloostri külastusele esinesime Soroca linna sajanditehõngulises kindluses. Sõitsime läbi mustlaste linnaosa, kus kõrgusid majad kui häärberid, kolme-neljakorruselised sammastega arhitektuuriimed. Peaaegu ükski neist pole valmis ehitatud, sest makse hakatakse koguma alles valmis majadelt.

Samuti külastasime kohaliku taluperenaise, eestlase Elma majapidamist. Viisteist aastat tagasi Viljandi postkontoris töötades jäi ta ühele ehitusel töötavale moldovlasele silma ja nüüd elabki Elma 30 kilomeetri kaugusel pealinnast, kasvatab lapsi ja kahetseb, et pole neile eesti keelt õpetanud ega sugulastel Eestis külas käinud.

Hoovimajakeses peab ta aga kanu ja küülikuid, et perele liha omast käest võtta oleks. Hapendab soolvees arbuuse ning kostitab külalisi täidetud baklažaanide ja paprikatega nagu tõeline moldovlanna.

Kogu reis oli kui ajarännak minevikku: öömaja reformvoodid, taskurätisuurused käterätid (mis hotellist lahkudes kindlasti üle loetakse), külm kraanivesi, kotletid ja keedetud nuudlid igahommikuseks söögiks... Kuid siiski jääb eelkõige meelde moldovlaste lihtsus ja sõbralikkus, soojus ja siirus.

http://www.postimees.ee/271006/esileht/olulised_teemad/tarbija24/reis/225456.php?r

Uudiste arhiiv