Tondijutud ja kopratammid Soomaal

Sel sügisel valisin Tallinna Ülikoolis lisaerialaks rekreatsiooni – aktiivse puhkuse organiseerimise. Eriala valides ma veel ei teadnud, et see viib mind võrratute seikluste ja elamusteni. Esimene neist sai teoks Soomaa metsades ja rabades.
Retk algab 23. oktoobri pärastlõunal. Enne rabasse jõudmist ootab meid ees paar kilomeetrit metsarada. Esimeseks katsumuseks saab lagunenud ilmega rippsild, mis küll korraks väikese hirmuvõbina sisse toob, kuid mille kogu seltskond edukalt ületab.
Sohu jõuame õhtuhämaruses. Esmakordne tutvus rabaga on pimeduses põnev ja aukartustäratav. Kindel jalgealune on järsku lootusetult kadunud. Et kuiva jalaga pääseda, tuleb olla äärmiselt keskendunud ning püüda mätastele astuda.

Kopratammil koperdamas

Pärast paarikilomeetrist soos sumpamist jõuame taas metsa. Nüüd on hea meel neil, kes matkajuhti kuulanud olid ja taskulambi ühes võtnud. Peagi saab selgeks, et varem kätte jagatud vajalike asjade nimekiri pole formaalsus, vaid hoolikalt läbi mõeldud ettevalmistus. Kes nimekirjast mõne asja välja jätnud, jõuab seda hiljem kibedalt kahetseda.

Teekond ööbimiskohta Kuresoos asuvale Toonojale pole algajale matkajale sugugi meelakkumine. Nii mõnelgi korral selgub, et otsetee on läbimatu ja tuleb minna ringiga. Ootamatuks pääseteeks osutub kopratamm.

On ainulaadne kogemus taskulambi valgusvihus üle kitsukese kopratammi kõndida, endal süda ärevusest põksumas. Üks hooletum matkasell vajub kaldale astudes ühe jalaga kopra urgu. Sissekukkujat rahustab matkajuhi väide, et koprad on tublid ehitajad ning arvatavasti asuvad nad purunenud kohta kohe pärast meie lahkumist «restaureerima».

Mahajäetud talus kostil

Tublisid tammiehitajaid on piirkonnas veelgi, sest tihti antakse meile kui sissetungijatele hoiatav sabaplaks vastu vett, millega tehakse selgeks, et me pole teretulnud.

Pärast 4,5 kilomeetri pikkust rännakut läbi raba ja metsa jõuame ööbimispaika Mardi talus, väljasurnud külas Toonojal. Mardi talu on vana, hüljatud ja lagunenud maja, mis peab meile tuule ja vihma eest varju pakkuma. Hoolimata olematust uksest ja mõnest katkisest aknast täidab majake ülesannet hästi.

Mardi talu ongi kujunenud alates viimase külaelaniku lahkumisest 1987. aastal Kuresoo rabas matkajate ööbimispaigaks. Akna kohal ripub isegi külalisteraamat, mille esimene sissekanne pärineb aastast 2002.

Mahajäetud Toonoja küla asub eraklikus paigas väikesel rabapoolsaarel nelja kilomeetri kaugusel sõiduteest. Läheduses asuvate külade elanike sõnul olevat seal elanud imelikud inimesed ja seepärast on koht siiani ebasoosingus.

Sellesse külasse pole kunagi transpordivahendiga pääsenud ning ainsaks ühenduseks välismaailmaga on sillad. Ent tänu autotee ja inimasustuse puudumisele on siin tõeliselt puhas ja puutumata loodus.

Magama minnes ei jää ära kohustuslikud tondijutud, mis oleks ilmselt tagasihoidlikumad, kui matkajuht oleks meile rääkinud, kust on Toonoja nime saanud. Saame alles järgmisel päeval teada, et Toonoja on tuletatud väljendist «toonela jõgi», mis vana eesti uskumuse järgi tähendab surnute ilma.

Meie seltskond on igatahes nii väsinud, et neist juttudest suurt ei hooli. Vanarahvas uskus ka, et rabas elutsevad vaimud, kes öösiti ennast näitavad. Jutus on oma ivagi sees – nimelt asuvad rabas suured metaanirikkad mudahälved, mis metaani eraldudes pimeduses vahel helendavad.

Teisel päeval aetakse matkalised maast lahti juba kell 7. Päev algab rutiinse asjade pakkimise ning hommikusöögi valmistamisega. Teeme ka väikese sissekande oma seiklustest Mardi talu külalisteraamatusse.

Jalgupidi mudas

Selgub, et eelmise päeva rännak oli väike eelsoojendus, sest retke teisel päeval läbime tervenisti 12 kilomeetrit, millest pool mööda raskesti läbitavat raba. Osa teelõigust on nii pehme, mudane ja vajuv, et meie liikumistempo sarnaneb teo omaga. On neid, kes pärast korduvat mudasse vajumist nina hetkeks norgu lasevad, kuid mõnele tundub mudas sumpamine veel kõige suurema seiklusena.

Rabast väljume Ingatsi matkaraja juures, kus on mugavamate matkajate tarvis ehitatud paarikilomeetrine laudtee ning saab ronida vaatetorni, kust avaneb suurepärane vaade rabale.

Ingatsi matkaraja lähedal asub ka maailma üks kõrgematest rabarinnakutest, mida vaadates saab selgeks, et sood ei asu sugugi madalal pinnasel, vaid on tänu turbakihile ülejäänud maapinnast hoopis kõrgemal.

Pärastlõunal jõuame Soomaa külalistemaja juurde ja kaks päeva kestnud rabamatk ongi lõppenud.



Helen Teesalu
http://www.postimees.ee/031106/lisad/reis/226717.php?r