Iirimaa ei kimbuta alati vihmailmaga

Marika Rajamäe, Järva Teataja


Kõik iirlased polegi punase krässus peaga ja tedretähnilised ning sel saarel ei sajagi ilmast ilma vihma, kogesin kaheksa juuli lõpul kohaloldud päeva jooksul.

Kui peaaegu miljonilinnad Dublin ja Belfast välja arvata, kujunes Germalo Reiside Iirimaa ringreis pigem mitmekesise looduse imetluseks: maalilised mäeahelikud ja mõõtmatult avarad orud, ookeanisügavikesse langevad graniitkaljud ja pankrannikud, kadakahekkide või kiviaedadega ääristatud rohe–rohelised lambakarjamaad, äärmiselt lillelised koduaiad, vahendab Järva Teataja.

Ilmateade üllatas

Iirimaad nimetatakse ka Smaragdsaareks, Roheliseks saareks, kus märkab sadu rohelise varjundeid, mida mujalt ei leia.

«Algul imestad, pärast kadestad – tegelikult kadestad kogu aeg, sest ei jõua ära imestada,» võttis elamused kokku mu lähim reisikaaslane.

Muidugi mõjutab nähtut Iirimaa tuhandete aastate pikkune ajalugu koos keltide, viikingite, normannide ja inglastega.

Kui ilmast rääkida, siis iirlaste meelest on neil neli aastaaega: kevadine vihm, suvine vihm, sügisene vihm ja talvine vihm. Ometi ei tähenda see, et Rohelisel saarel kogu aeg sajaks.

Kuigi giid Siret Toots keelitas hommikuti vihmakaitset kaasa võtma, nägime iiri ilma õiget nägu üksnes ühel päeval, ülejäänud seitse paistis päike taeva selgeks ja õhu üle 20kraadiseks.

Ilma mõjutab soe Golfi hoovus, talvelgi on pluss seitse kuni üheksa kraadi, alla nulli ei lange termomeeter kunagi. Ja kui ka sajab paariks päevaks mõni sentimeeter lund maha, olla see iirlastele paras katastroof.

Soojus ja niiskus paneb taimed lopsakalt kasvama. Roosiõied on peopesasuurused, teeääri palistavad hekina fuksia– ja kaeralillepõõsad.

Tavalised on rododendronid, lillad ja sinised hortensiapuhmad. Ei puudu Vahemere mänd, eukalüpt, mirdipuu, araukaaria, palm.

Enne iiri kauneimatesse, kunagise mõisasüdame Powerscourti aedadesse jõudmist oli linna hoonete ja sõidutee ligidusse jäänud majapidamiste järgi juba selge, et iirlased naudivad aedu ja lopsakat lilleilu.

Olgu või viis korda viis meetrit maalapike maja ees – see on kujundatud muru ja lillepeenardesse.

Suuremates õuedes on põõsad–puud lõigatud kujudeks ja muru tundub olevat pöetud äsja. Aedade juurde kuuluvad kindlasti kipsist või marmorist kujud: niisuguseid tõukoeri võib istuda maja ees lausa kolm.

«Aiatava on iirlastel 20. sajandi leiutis, selle on nad üle võtnud inglastelt, kuigi nad neid ei salli,» selgitas Siret Toots. «Kui inglased lahkusid, jäid mõisakompleksid Iiri riigile ja oli võimalik neid aedu külastada.»

Ära ei jõua imestada, kui ülikorras on iirlaste kodumajad, ka maakohtades tunduvad need just–just värvitud, kuigi karjaaiad on sealsamas ümber. «Nii ongi, iirlaste 1973. aastast tõusma hakanud elatustase võimaldab neil oma maju uuendada,» selgitas Toots.

Ajakirjanduse müügilettidel on kümneid värviliste klantspiltidega aiandusajakirju.

Kui palju on Iirimaal lambaid, seda ei oska vist keegi öelda – kuhu ka ei vaata, rohelised mäenõlvad valendavad neist. Pole kiskjaid, kes neid ohustaksid. «Lambad on vabapidamisel, omanikud märgistavad neid kas sinise, punase või rohelise värviga,» ütles Toots. «Rohkem on musta ninaga šoti mägilambaid, juunis aetakse nad koertega kokku ja pöetakse.»

Villast teevad iirlased imepehmeid salle ja suurrätte, hinnatud on punase– ja roheliseruuduline iiri tviid. Lambaliha läheb nii Euroopasse kui ka Ameerikasse.

Loodus lööb pahviks

Iirimaa imeline looduskaunidus lööb meid pahviks mitmeks päevaks. Kerry maakonnas Atlandi ookeani äärsel rannikul sõidame läbi 170 kilomeetri pikkuse Kerry Ringi, kus ei jäta käimata ükski Iirimaad külastav turist.

Pilved roomavad üle 50 miljoni aasta tagasi vulkaanipursetest tekkinud müstiliste mägede, mida katab suvel sõnajalaroheline ja kanarbikupurpur.

Salapära lisavad mäekülgedele jäänud muistsete aegade kindluste müüritised ja vahitornid. Graniitkaljudelt ulatub vaatama kaugele silmapiiri taha ja ookeani sügavustesse.

Piret Toots osutas, et just siit on pärit iiri haldjauskumused ja härjapõlvlased. «Praegu on Kerry maakond kääbikute maa, kust Tolkien on saanud oma esialgse mõtte,» teadis inglise filoloog Siret Toots öelda.

Tee, mida mööda sõidame, on vaevalt kolm meetrit lai – liiklus on vasakpoolne –, seepärast peavad suured bussid liikuma ringil vastupäeva.

Sellegipoolest on lubatud sõita 100 km/h, mida ei kujuta küll ette! Bussijuhid lohutasid, et märk võib ju olla, ega iirlased seepärast kihuta.

Ülimalt tähelepanelikud on nad kaassõitjate vastu tõesti, annavad teed ja lehvitavad tervituseks.

Justkui muinasjuttu oleme sattunud ka ringi teekonnale jäävates väikelinnades Mildtownis, Sneemis ja Waterville’is, kus omal ajal käisid suvitamas kuninganna Victoria ja Ameerika filmimees Charlie Chaplin.

Kõigest kaht ja poolt tänavat on ääristamas värvilised majad, lillevanikud ja –peenrad, poekesed, pubid – väiksus, vaikus ja muretu rahu.