Karpaatide lihtsuse lummuses

Mõte Karpaate avastama minna tekkis arhitektuuri- ja projekteerimisbüroo töötajatel vastse Kiievi filiaali vahet edasi-tagasi sõites. Matkale minejaid sai kokku 14 – üksteist meest ja kolm naist. Varasem mäestikumatka kogemus oli vaid kahel.

Reisi eelarve, kõik kokku alates toidust ja lõpetades lennukipiletitega, oli pisut üle 90 tuhande krooni. Matk kestis viis päeva ning selle jooksul läbiti umbes 50 kilomeetrit. Marsruudi koostas kogenud mägimatkaja, abiks oli alpinist.

Ettevalmistus liivakotiga

Ettevalmistusi tegi igaüks, kuidas oskas: kes käis 18-kilose liiva täis seljakotiga jala poes või Nõmmel jalutamas, kes niitis muru, matkasaapad jalas. Enne reisi jagasime laiali ühiskasutatava toidu ja varustuse. Kokku oli meie seljakottides lisaks varustusele

65 kilo toitu. Seljakoti kaaluks kujunes meestel kuni 20 ja naistel kuni 15 kilo.

Pärast maandumist Kiievis sõitsime tellitud mikrobussidega terve öö mäeahelikualusesse külla Yasinjasse, umbes 700 meetri kõrgusele üle merepinna, kust alustasime matka kell 5.30. Esimese päeva pärastlõunal jäime 1200 meetri peale aklimatiseerumis- ehk kohanemislaagrisse

Kohe matka algul sai meile selgeks, et kogu grupp peab liikuma täpselt nii kiiresti, kui liigub selle kõige aeglasem liige. Esimese päeva kiirustan-ette-ootan-järele-tehnika ei töötanud.

Ilm oli kogu aeg hea. Vihma tibutas ainult pärastlõunati. Temperatuur kõikus päeval 10–20 kraadi vahel olenevalt sellest, kas olime mäe tuule-, päikese- või varjupealsel nõlval. Öine temperatuur jäi 0–10 kraadi vahele. Kuid ilm oli heitlik: tuul vaheldus tuulevaikuse ning soe päike vilu ja vihmasabinaga.

Teise päeva ja matka esimene suurem tõus Petrossi (2020 m) suunal oli päris ränk: järsk ja pikk. Tajusime ka esimesi ja õnneks viimaseid moraalilanguse märke, kui künka tippu jõudes mõistsime, et tegemist ei ole veel ihaldatud sihtmärgi, vaid väiksema tipuga, mis kõrgemat varjas. Petross on küll kõrguselt Ukraina neljas mäetipp, kuid oma imeliste vaadetega matkajate lemmik.

Petrossilt laskudes oli kogu aeg silme ees järgmise päeva eesmärk Goverla (2060 m). Jäime laagrisse Goverla alla, kust jäi hommikul vaid tund ronimist tippu. Laagrikohast leidsime eest maalilisima vaatega WC. Väikese tualeti W (ehk vee) osa moodustas lahtine katus, puudus ka uks, mida asendas hingemattev vaade orgu.

Püha mägi Goverla

Goverla on Karpaatide Ukraina osa kõrgeim tipp ning paistab kaugelt aukartustäratav kui vulkaan. Tee Goverla tippu viis mööda kahest väikesest ja hoolitsetud kabelist, mille uksed olid kõigile avatud. Sinna viiakse õunu, leiba ja muud toidukraami ning seal käiakse palvetamas.

Kohalikele on Goverla sümboolse tähendusega, lausa püha mägi. Vallutasime tipu 28. juunil, Ukraina konstitutsioonipäeval. Teel kohtasime palju kõndijaid-matkajaid, sest ukrainlased tähistavad oma riigipüha mäe otsa, presidendi pandud põhiseaduse mälestusmärgi juurde ronides ning seal aega veetes.

Alates Petrossi ja Goverla vahelisest orust olid mäestikus ka viidad – kuhu suunda ja kui kaugele jääb mõni küla või mäetipp. Huvitav on, et kaugused ei ole märgitud mitte kilomeetrites, vaid tundides.

Ilm oli selge ning Goverla tipust oli mäestikuhari, mida mööda pidid kulgema meie järgmised poolteist päeva, väga hästi näha. Mägedevahelised madalad, külma veega, kuid kaunid Karpaatide pärlid – väikesed järved – pakkusid erilist silmarõõmu.

Kõiki harjal olevaid tippe me ei vallutanud. Tõusime Breskulile (1911 m), mis oli hästi kivine, Turkulile (1933 m), Brebeneskulile (2038 m), mis on Ukraina kõrguselt teine tipp, ning Mustale Mäele (2028 m), kus on kunagise uhke observatooriumi varemed.

Teel kohatud inimesed olid kõik seltsivad ja viisakad. Mäestikus elav lehmakasvataja müüs meile piima, juustu ja võid ning oli ka nõus seda näiteks Nussa šokolaadikreemi (üks liiter piima võrdus 400 grammi Nussat) ja näkileibade vastu vahetama.

Kogu matka toit oli meil muidu seljakottides kaasas: olime arvestanud inimese kohta 3000 kaloriga päevas, raskel Goverla päeval 4000 kaloriga, ning saime sellega ka edukalt hakkama. Talumehe piimatooted tõid meie eelviimase matkapäeva menüüsse mõnusat vaheldust.

Mitmed kohalikud tundsid ära ühe koti külge kinnitatud sinimustvalge lipukese ning suhtusid meisse ja üldse eestlastesse soojalt. Ainukeseks ebameeldivaks kogemuseks osutus suhtlus bussijuhtidega, kes meile küll täpselt kokkulepitud ajaks vastu tulid, kuid hakkasid aukliku tee ja veel nii mõnegi asja eest kokkulepitust suuremat tasu küsima. Vaidlused lõppesid senikaua meie kasuks, kuni nad karistuseks meile öösel tualetipeatust tegemast keeldusid.

Vaatamata sellele, et grupil polnud eelnevat ühist matkakogemust, sujus kogu ettevõtmine viperusteta. Hunnitud loodusvaated, saadud kogemused ja elamused panevad meid mõtlema uue filiaali loomise või vähemalt matka korraldamise peale näiteks Norrasse või Šveitsi.

Tekst: Marika Utkin, Jüri Rass, Kaitis Väär
Foto: CORBIS/SCANPIX

Tarbija24
http://www.tarbija24.ee/280907/esileht/olulised_teemad/tarbija24/reis/285847.php