Eesti integratsioonipoliitika mõjud turismile

Autor: Maria-Helena Loik
Turismiweb.ee

Tundub, et Pronksiöö sündmusi on niigi piisavalt juba kajastatud, et kõik kellel midagi öelda oli, on seda praeguseks juba teinud. Paljudes valdkondades aga, turism nende seas, avalduvad mõjud hoopis hiljem ja neist saab rääkida alles nüüd.
Esitatud on võimalikke versioone sellest, et miks sündmused just sellistena välja kujunesid ning mis viis osad meie ühiskonnaliikmed brutaalse mässuni. Mis jäeti tegemata? Mida tehti üleliia?
On üritatud leida toimivaid lahendusi meie integratsioonipoliitikale ja siluda kahjusid, mis sellega kaasnesid. Õigustatult on paljud tänaseni murelikud.
Esmaseid tagajärgi purunenud klaaside ja rüüstatud äride näol nägime me kohe, nüüdseks on kahjud küll juba likvideeritud ja riigikassa mõnekümne miljoni võrra kahanenud, kuid võimlalikke kaudseid mõjusid tunneme tänaseni ja halvemal juhul saame tunda veel tükk aega.
Seega, olukorda läbi turismimajanduse prisma vaadates, tahaksingi siinkohal püstitada küsimuse, et kas ja mis ulatuses mõjutasid antud sündmused meie sissetulevat turismi?
Seda seepärast, et teiste, esmaste probleemide varjus, ei ole turismi olulisust meie majanduspoliitikas piisavalt tähele pandud ega antud valdkonda puudutavaid probleeme käesoleva nurga alt veel küllalt kajastatud.
Statistikaameti vanemkonsultanti Aime Lauk'i sõnul oli 2006.a. andmetel külastajatele avatud Eestis kokku 951 majutuskohta 18 000 toa ja 41 000 voodikohaga. Nendes majutusettevõtetes oli külastajate käsutuses 537 toitlustuskohta, 314 spordisaali ja- väljakut, 792 sauna ja 68 valuutavahetuspunkti. Külastajatel oli võimalus kasutada kokku 433- me konverentsisaali. Kokku oli tööga hõivatud 9000 inimest.
Turismiteenuseid osutas 2006. aastal 233 reisifirmat, kelledest otseselt külaliste vastuvõtmise ja välisreisidele lähetamisega tegeles 185 firmat. Sõitjate ja muu maismaaveoga tegeles kokku 123 ettevõtjat.
Kõik ülalnimetatud tegevusalad moodustavad siiski vaid osa kogu turismindusega seonduvast ja olid nagu ennegi öeldud 2006.aasta andmed. Praeguseks on juba avatud mitmeid uusi majutusettevõtteid, kes annavad tööd veelgi enamatele. Avamist ootavad Tallinnas vähemalt kaks suurt hotelli, kus tubade arv on 300 ringis.
Seega suur osa Eestis elavaid inimesi, kaasa arvatud kirjutaja ise, võiksid öelda, et turism on meie leivaisa. Lähtuvalt antud metafoorist, võiksime Eesti kui turismiobjekti mainet nimetada juskui põlluks, kus kasvatame rukist, et saada leiba toiduks.

Kuna uute hotellide arv aina kasvab ja ka olemasolevad majutusettevõtted kindlasti heameelega säilitaksid oma klientuuri, siis peaks kasvama ka sissetulevate turistide arv.
Kuid peale aprillisündmusi kokku loetud statistilised numbrid näitavad vastupidist.
Hotellide ja Restoranide Liidu andmetel on võrreldes eelmise aastaga majutatute arv Soomest kahanenud maikuus ligi 8000 võrra ja juunis ligi 11 000 külastaja võrra.
Mujalt välismaalt oli külastajaid mais keskmiselt 8000 ja juunis isegi enam kui 13 000 reisija võrra vähem.
Kokku teeb see ainuüksi mais ja juunis ligi 40 000 külastajat vähem. Tegelikult võib see arv olla veelgi suurem, sest käesolev statistika oli tehtud vaid Hotellide Restoranide Liidu liikmete kohta. Juuli, augusti kohta pole veel numbreid kokku loetud, kuid tõenäoliselt ei ole sealgi midagi rõõmustavat oodata.
Samas, kõik aprillile eelnevate kuude statistilised ühikud näitasid tõusutendentsi.

Uniquestay Mihkli hotelli tegevjuhi Raul Leht'i sõnul kohest reaktsiooni näha polnud, aga siiski, mõned kuud hiljem tühistasid paljud väiksemad reisibürood, kes tegelevad Venemaalt turistide toomisega, oma bronneeringud aastavahetuse perioodiks. Oma loobumist põhjendasid nad kartusega, et ei saa gruppe kokku ning leppetrahvide hirmus pigem loobuvad riskantsest sihtturust.
Tõenäoliselt seisavad lisaks sellele Tallinna hotellile taolise probleemi ees ka ülejäänud.
On ka juhtumeid, kus paljudele vene noorematele külastajatele ei anta poliitilistel põhjustel viisasid. Kui tihti neid olukordi ette tuleb, selle kohta andmed puuduvad.
Aga aprillisündmuste kordumise kartuses võib viisakeeldumisi olla põhjendamatult palju, piisavalt mõjutamaks Eestis tegutsevate hotellide sissetulekut.
Kuid tulu, ei jäänud ja ei jää saamata ainult majutusettevõtetel. Turistidest elavad ju ka mitmed teised valdkonnad. Näiteks kasvõi restoranidel, kuhu nad sööma ei läinud, takso või autorenditeenustel, mida nad ei kasutanud ja suveniiri poel kust nad meeneid ei ostnud jääb saamata korralik kopikas ja sedakaudu ka riigil.
Me küll ei saa andmeid võrrelda eelmise aasta omadega üks üheselt, kuid kuna statistika on näidanud, et aja möödudes on turismiga seotud näitajad iga aastaselt tõusnud, siis oodata oli pigem turistide arvu suurenemist kui kahanemist. Turist, kelle jaoks on turvalisus äärmiselt oluline, tunneb end siin võibolla ebakindlalt ja meil puuduvad piisavad vahendid, et vastupidist tõestada.

Kuna saamata jäänud tulu on raske rahaliselt hinnata, siis ometigi ei tähenda see, et riik midagi ette võtta ei saa. Kindlasti oleks just nüüd viimane aeg hakata toetama turismiarendust ja Eesti maine parandamist. Riik peaks ju igati olema huvitatud abistava käe ulatamisest EAS-ile, organisatsioonile, kes tegeleb Eesti Riigi otsuste järelmõjude silumisega turismivaldkonnas ja kelle võimuses on meile eluks vajalikud turistid tagasi tuua.