Pompei näitab Rooma impeeriumi argipäeva

79. aastal anno Domini purustas Napoli linna lähedal asuv vulkaan Vesuuv oma jalamil asunud ajaloolise Rooma impeeriumi linnakese Pompei. Linn oli kiiresti areneva majanduse ning elava kultuurieluga paik.

Terve linn mattus ühe purskega kolmemeetrise tuha ja laavakihi alla, enamasti küll langes linnale raske koorem tuhka, mattes ning tänu sellele säilitades linnaelu, kirjutab Postimehe lisaleht Reisiextra.

Napolist on Pompeisse mõnikümmend kilomeetrit, mis logiseva rongiga läbides ei anna aimu lähenemisest ühele maailma olulisimale ajalooürikule ning UNESCO maailmapärandi nimistu liikmele.


Elu 2000 aastat tagasi

Saatuslik päev andis tänapäeva inimestele võimalusele näha Rooma impeeriumi argipäeva: kuidas nägi välja, toimis ning hingas tavaline linn ligi 2000 aastat tagasi. Näha, millised hooned, tänavad, inimesed seal liikusid, milline oli kunst, kuidas elas ülik ja kuidas kehvik. Me saame osa igapäevaelust, mis lõppes hetkega 24. augusti hommikul.

Kurioosum on see, et Pompei asus Vesuuvist varem eraldunud laavakildil. Kes elu andis, selle ka võttis. Läbi linna liikudes ning digitaalajastu helikvaliteediga jutlust kuulates rullub su ees lahti täiesti erinev maailm, kuid samas siiski sama.

Pompei on ehitatud klassikalises linnaehitusstiilis, lineaarsel skeemil. Tänavad looklevad paralleelselt ning ristuvad kindlates kohtades samasuguste paralleeltänavatega. Tänavatel on numbrid, mitte nimed.

Roomlased ei olnud just suured fännid nimetama oma tänavaid Oravaks või Metsaveereks. Samas on tänavad kuulsamatele väejuhtidele ja valitsejatele. Keskväljak Foorum vaatab pisut üle linna, kohalik amfiteater, mida kasutati ka gladiaatorite areenina, on linna lääneservas, iluaiad ning luksusvillad põhjaosas.

Linnas toimusid demokraatlikud valimised. Kandidaadid kirjutasid oma lubadused maja seintele ning deklameerisid neid tänavatel. Valitute kogu otsustas kogu linnas toimuva üle. Linnas oli veesüsteem, lihtne kanalisatsioon ning kindlustused rüüstajate vastu.

Pisikese annuse reaalsust, kui elus ja hingav Pompei tegelikult oli, annavad ka järgnevad faktid. Nagu igas heas linnas, oli ka siin «härrastemaja». Majas olid praegusega sarnaselt suur eesruum ning pisikesed kambrid voodi ja lauaga.

Seintele olid aga kliendid kirjutanud, milliselt tüdrukult, millal ja mis haiguse nad on saanud. Hooramaja suure saali laealusel seinal olid maalitud pildid poosidest ja erootilistest aktidest. Hoora sai Pompeis sama raha eest, mis tuli välja käia toobi kesise veini eest.

Väljakaevamise käigus leiti ühe luksusvilla eeskoja põrandalt kiri Salve, lucru ehk tere tulemast, raha! Kahe ärimehest partneri Sirico and Nummianuse kontorihoone põrandal olev kiri on näide kohalike sarkastilisest huumorist.


Ootamatu lõpp

Keegi ei näe ette, mis juhtub mõne päeva, tunni või minuti pärast. Ei näinud oma saatust ette ka pompeilased. Kuigi oleks võinud arvata, et varem või hiljem vihane Vesuuv oma lõivu nõuab.

Tolleaegsetes mõõtmetes suhteliselt suur linn kadus hetkega maa pealt ning jäi maapõue ligi 2000 aastaks oma aega ootama. Kogu elanikkond hukkus, maakaardilt kadus üks Itaalia olulisimaid majandussõlmi.

Hoolimata juhtunust võib öelda, et pärast iga tormi tuleb päike. Olgugi et traagiline õnnetus hukkas kõik linnas asunud paarkümmend tuhat elanikku, muutis tuhk kogu linna omamoodi sarkofaagiks, säilitades iga ehitise, inimese ja tänava, kunsti.

Vesuuvi purse, mis linna tuha alla mattis, toimis kui fotoaparaat, mis säilitas hetke ajast. Maha jäi palju mälestusi, juhtlõngu inimeste eludesse. Me saame Pompeis vaadata minevikku.


Haua lahtikaevamine

Pompei üleskaevamisel avati vaid tuhamäe suletud linn. Linna vanemas osas tehtud lahtikaevamised näitasid aga, et Pompei linna kohal on asustus olnud sajandeid varem. Samuti, et piirkond on olnud seismiliste rünnakute ja laavavoolu ohvriks pidevalt.

Leitud keraamikale tehtud süsinikmeetod paigutab need kuskil üheksandasse sajandisse enne ajaarvamist. Linna tegelik ajalugu algab aga kuuendal sajandil, mil Kesk-Itaalia rahvas Osci linna asustas. Edasi on linn liikunud vallutustena käest kätte nii kreeklastele, saminiitidele kui ka etruskidele. Rooma impeeriumi osaks sai 20 000 elanikuga linn aga 80. aastal eKr.

Isegi eelnevalt saatuslikule augustipäevale 79. aastal, oli linna tabanud väga tugev maavärin 17 aastat varem. Enamik linnast oli selleks ajaks juba üles ehitatud, kuid mitte täielikult. Pompei linna nimi ja asukoht vajus unustusse pärast Vesuuvi kättemaksu.

Alles 1599. aastal leidis Itaalia arheoloog Fontana varemed. Võttis aga ligi 150 aastat, kui 1748. aastal algas Itaalia tollase valitseja Charles VII käsul suurem väljakaevamine.

Uue hoo said kaevamised sisse 1860. aastal, kui Giuseppe Fiorelli võttis tööd üle. Tema on ka see, kes kiht kihi haaval tuhka eraldades leidis tühje avausi kokkusurutud tuhas. Avaused osutusid kõdunenud inimeste viimasteks puhkepaikadeks.

Fiorelli kasutas uuenduslikku meetodit ning valas avaused kipsi täis, et säilitada ideaalselt vormid inimeste paiknemisest purske ajal. Paljud kujud õhkavad inimeste paanilist hirmu, kehade positsioonid on kummastavalt hirmsad, kes kaitseb oma last, kes lihtsalt enda pead.

Pompei on valitsenud ka popkultuuris. Linna langemisest on kirjutatud raamatuid, tehtud filme ning kirjutatud muusikat selle kauni linna mälestuseks.

1971. aasta oktoobris lindistas Pink Floyd Pompei 2000 aastat kasutamata seisnud amfiteatris filmi, mis sai nimeks «Pink Floyd: Live at Pompei». Busch Gardens Europe lõbustuspargis on atraktsioon nimega «Põgenemine Pompeist», kus lõbutsejaid sõidutatakse läbi põleva ja hävineva linna ning kus teekond lõppeb 20-meetrise kukkumisega.

Nüüd on Pompei Itaalia üks olulisimaid turismimagneteid ning mälestus kunagisest hiilgusest ja vastupidavusest.

Autor: Marin Hoffman
Foto: Marin Hoffman
http://www.tarbija24.ee/301007/esileht/olulised_teemad/tarbija24/reis/292467_1.php?pompei-naitab-rooma-impeeriumi-argipaeva