Lumine raba Kõrvemaa vaikuses pakub elamusi

Paarkümmend noort inimest avastasid esimeste lumiste ilmadega Põhja-Kõrvemaad ning said ligi kolmekümnekilomeetrisest ettevõetud matkast tõelise looduselamuse.

Loodus on huvitav igal ajal: ka hilissügisel, mis tavaliselt kipub olema väga vihmane ja porine. Tänavune novembri algus on aga olnud peaaegu talvine, kirjutab Virumaa Teataja.

Et parim viis loodusega sinasõbraks saada on jalgsimatk, siis otsustas paarkümmend noort inimest võtta ette kahepäevase pea kolmekümne kilomeetri pikkuse seiklusliku retke Kõrvemaal.

On üks esimesi novembripäevi, kui end teele sätin, et matkakaaslastega Tallinna-Narva maanteel Kemba ristis kokku saada. Õue pilku heites selgub, et on talveilm: langeb suuri lumeräitsakaid ning põõsaste ümber tiirutavad toitu otsides saba- ja rasvatihased. Puhevil on ka üsna lumega ühte värvi noor toakass Tuust, kes askeldavaid linnukesi aknast kui telerist jälgib ning end tõsiseks jahimeheks peab.

Eelnevate kogemuste järgi tuleb riietuda soojalt, kuid nii, et oleks mõnus matkata. Liikumiseks sobib ideaalselt kihiline riietus: pikk soe pesu, pikad mugavad püksid, kampsun, sooja hoidev vest ja kilekas. Jalga käivad matkasaapad, nendega peaks ju olema looduses kõige parem mütata. Hiljem selgub, et parimad jalanõud rabas, ka matkamiseks, on hoopis kummikud, sest igasugune saabas saab vees märjaks.

Lumine algus

Kemba ristis Tallinnast tulijaid oodates saan üsna lumiseks. Ehkki on veidi jahe, on soojakraadidega lumine ilm matkale ometigi vaimustav algus.

Meie matkasihti Kõrvemaad kutsutakse ka Eesti Šveitsiks ning ilmselt õigustatult. See on soode, järvede ja “mägedega” kaetud ala. Tõsi küll - mäed pole tegelikult muud kui järsuseljalised oosid.

Oma nime olla aga Kõrvemaa saanud sellest, et Harju-, Järva- ja Lääne-Virumaa territooriumil paikneval metsarikkal ning väheasustatud maastikul on väga palju Kõrve-nimelisi kohti. Mitme allika järgi tähistas sõna «kõrb» algselt põlismetsa või -laant ning alles hiljem omandas see praegusaegse tähenduse.

Tänapäeval on Kõrvemaa põhjaosa peaaegu asustamata ning see on tingitud asjaolust, et Nõukogude ajal, pärast Teist maailmasõda, rajati siia polügoon.

Autod jätame Järvi järvede juurde ning suundume rännakule laugasterohkesse Kõnnu Suursoosse. Üle Kõnnu Suursoo kulgeb laudtee, kust avaneb vaade laugastele, mis eemalt meenutavad tiigikesi või pigem minijärvekesi.

Laudtee on rabas liikumiseks küll ideaalne võimalus, kuid astuda polegi nii lihtne, kui arvata võiks. Eelnevad vihmad ning värske lumi on muutnud lauad tõeliselt libedaks. Tasakaalu on raske hoida isegi korraliku pidamisega matkasaapaga, mõni vähem kogenu on aga retke võtnud ette botastega, millega võib peaaegu et uisutada.

Laudtee saab otsa äkki, Paukjärve oosi jalamil. Samas on vaatetorn, kust loodusele avaneb tõeliselt kaunis vaade: peale laugasterohke Kõnnu Suursoo on siit näha ka eemal sinetav Paukjärv.

Jalutades jõuame välja Jussi telkimisalale, edasi imetleme mitut ilusat järve. Kuid matkatee viib mööda nii mõnestki kohast, kus on näha suhteliselt värskeid põlengujälgi.

Mööda lumist maastikku tatsates ning kohati vesiseid kohti läbides on päeva lõpuks jalanõud ja püksid läbimärjad, kuid tuju see eest hea.

Täname õnne, et oleme otsustanud ööbida ühes kohalikus turismitalus ega ole panustanud telkimisele. Tavalises telgis magamine pakuks praegusel aastaajal ehk pisut liialt teravaid elamusi.

Aga soe magamiskoht, võimalus riideid kuivatada ja saunas käia mõjuvad soodsalt ning järgmisel hommikul on seltskond taas stardivalmis.

Mööda külateid sõites näeme karjamaadel nii mõndagi veist ning isegi paari kodukitse. Ilmselt ei tee lumi loomadele midagi, ent ometigi on linnainimestel neist kahju.

Kakerdaja rabas kakerdamas

Suundume Kakerdaja rappa, mis kuulub Kõrvemaa suuremate ning tuntumate rabade hulka. Teed alustame raba servast Noku talu varemete juurest, kus asub ka RMK lõkkeplats. Sealt nimelt saab alguse laudtee, mida mööda on kõige parem raba avastada.

Kui eelmisel päeval oli lund veel vähe, siis nüüd on teekond tõeliselt talvine. Mõnel laukal on peal isegi imeõrn jääkirme. Ühe puu otsast vaatab vastu käbikuningas, kes hoolsasti käbi järab. Meile tulevad vastu mõned matkajad, kes on samuti otsustanud esimesi talveilmu rabamaastikul nautida. Aga üldiselt on kõik lausa nii vaikne, et kõrvadel hakkab valus.

Kuid seda huvitavam on loodus. Silma hakkavad kidurad, ehk kõige rohkem paari meetri kõrgused männid, mis võivad olla sada või rohkemgi aastat vanad. Turbakihi paksus selles rabas ulatuvat isegi 8,5 meetrini ning sõja ajal olevat seda turvast puhtuse ja ravitoime pärast isegi vati asemel kasutatud.

Raba keskel asub aga Kakerdaja järv, mis on eriline punakaspruuni vee poolest, samuti on selle veekogu omapära taimestiku ja kalastiku puudumine.

Laudtee selja taha jätnud, hakkame liikuma matka lõpp-punkti Valgehobusemäele.

Lõikame pisut, ja kui kellelgi jalad veel seni kuivad olid olnud, siis nüüd üle laiade kraavide kargamisega need enam kuivaks ei jää. Mõni potsatab vette aga nii, et ei ole pea ühtegi kuiva kohta.

Järvamaal paiknev 106 meetri kõrgune Valgehobusemägi on ühtlasi Kõrvemaa kõrgeim tipp. Tõelise elamuse saamiseks on vaja ronida üles vaatetorni, kust avaneb kaunis vaade, ilusa ilmaga paistab sealt ära ka Tallinna teletorn.

Autor: Eva Klaas

Postimees
http://www.tarbija24.ee/231107/esileht/olulised_teemad/tarbija24/reis/296630.php?lumine-raba-korvemaa-vaikuses-pakub-elamusi