Müstilise kuumaastikuga Lanzarote

Vulkaaniliste kivimite värvirikkusest annavad ettekujutuse seitsme kilomeetri pikkused Atlantida tunnelid, kus La Cueva De Los Verdese ja Jameos De Aqua koobastesse on kujundatud veeaiad, restoranid, baarid ja isegi 500-kohaline kontserdisaal.

Robert Louis Stevensoni põnevik «Aarete saar» on köitnud mitme põlvkonna lugejaid, kuid alles nüüd paistab, et lugu polnudki ainult fantaasia vili. Raamatu tegevus toimub 1760. aastatel, kui sajad Lääne-India vahet seilanud laevad tundsid hästi Kanaari saari ning kitsukest väina Lanzarote ja tillukese saare La Graciosa vahel.

Kord, pärast edukat merelahingut, jõudis üks sõjasaagist raske Briti laev La Graciosale, märkamata aga neid jälitanud piraatide laeva. Meremehed olid just jõudnud aarded maha matta, kui neid ründasid maaletulnud piraadid.

Olles armetus vähemuses, sattusid inglased vangi. Piinamistele vaatamata nad varanduse asukohta ei reetnud ning kõik tapeti. Ainsana jõudis peituda Briti laeva kajutipoiss, kes hiljem Lanzarote kaudu koju tagasi jõudis. Arusaamatul põhjusel rääkis ta aardest alles mõni aeg enne oma surma. Muidugi tekib nüüd põletav küsimus: kas varandus on veel La Graciosal alles või kaevas selle keegi juba üles pärast saladuse ilmsikstulekut?

Seos «Aarete saarega»

Stevensoni raamatust tuttav kokk Long John Silver kaotas oma jala, teenides admiral Hawke’i laeval. Ajaloolased kinnitavad, et sellise nimega admirali laeval oli «konflikt» Lanzarote rannavetes. 1762. aastal patrullisid komandörid Hawke ja Anson regulaarselt Kanaari saarte ja Assooride vahel. «Aarete saare» esimene peatükk määrab loo tegevusaja – 1760ndad, illustreeriv kaart pärineb aastast 1754. Nii on side jutustuse tegelaste ja admiral Hawke’i meremeeste vahel ilmne.

Lanzarote pealinna Arrecife iidsed kindlused mäletavad tänaseni Hawke’i ja Ansoni laevade vihaseid rünnakuid, millele vastas kohe Püha Gabrieli kindluse (Castillio de San Gabriel) kahurituli. Praegu on selles kindluses ajaloomuuseum, kus külastaja kulgeb kaugetest Guanche ehk esimeste koopaelanike aegadest läbi Hispaania vallutuste tänapäeva välja.

Kindlusesse pääseb 1559. aastast pärit Kahurikuulide silla (Puente de Bolas) alt läbi minnes. Kitsas vahekäik annab ettekujutuse kindlusemüüride paksusest. Katuselt avaneb suurepärane vaade ümbrusele. 1574. aastal ehitatud kindluse hävitas Alžeeria piraatide marutuli ja praegune pärineb 1599. aastast.

Kindluseid on mitu, sest saarel on tulnud end kaitsta paljude soovimatute külaliste eest. Santa Barbara kindluses on praegu emigratsioonimuuseum. Sajandite jooksul on tuhandeid saarlasi lahkunud Lõuna-Ameerikasse, et pääseda põua, nälja, tööpuuduse ja poliitilise tagakiusamise eest. Nende dokumente, pilte, kirju ja esemeid on palju kogutud. Muide, nüüd on asi vastupidi – Lõuna-Ameerikast tullakse saartele tagasi.

Shakespeare kiitis veine

San Jose kindlus on kujundatud modernse kunsti muuseumiks, kus on paljude kuulsate Hispaania kunstnike töid.

Lanzarote eripärast vulkaanilist loodust saab imetleda Timanfaya rahvuspargis: ei taimi, lilli, linde – viljatu laavaväli, nn kuumaastik, kus NASA treenis astronaute enne Kuu-ekspeditsiooni ja kus võeti üles osa filmist «Ahvide planeet».

Vulkaaniliste kivimite värvirikkusest annavad ettekujutuse seitsme kilomeetri pikkused Atlantida tunnelid, kus La Cueva De Los Verdese ja Jameos De Aqua koobastesse on kujundatud veeaiad, restoranid, baarid ja isegi 500-kohaline kontserdisaal. Algselt leidsid koobastes peavarju hispaanlaste-eelsed põliselanikud ja hiljem piraadid. Arvatakse, et koopad on tekkinud umbes 3000 aasta eest.

Kes juba Kanaaridele sõidab, see tahab ka rannamõnusid maitsta. Seal on nii vulkaanilise liivaga musti plaaže kui valge liivaga randu, ilusamad neist Playa Blanca ja Papagayo. Omapärane koht on El Golfo, mereveega täidetud vulkaaniline kraater. Los Hervideros on koht, kus mässavad ookeanilained on uuristanud laavakaljudesse koopaid ja avausi.

Nagu randadest, nii ei saa mööda ka saare veinidest, mille populaarsus ulatub tagasi 16.–17. sajandisse. Siiani vaieldakse, kas viinamarjakasvatus toodi saarele Kreekast umbes 1000 aastat tagasi või juba Vana-Rooma päevil või pärineb see 500 aasta eest portugallastelt.

Kanaaride veine, «jumalate nektarit», on oma töödes kiitnud Shakespeare, kutsudes neid malmsey või sack. Kanaaride veinid olid Inglismaal ülipopulaarsed. Igal juhul annavad saare vulkaanilisel pinnasel kasvanud Malvasia viinamarjad võrratuid, «robustselt» magusaid veine, mis suurepärased just šokolaadimagustoitude juurde.

La Geria regioonis asub Kanaaride vanim, 1775. aastal asutatud El Grifo Bodega (viinamarjaistandus, kus müüakse veine). Samas on ka veinimuuseum. Nii omapäraseid poolkuu-kujulisi viinamarjaistandusi pole kusagil mujal kui Lanzarotel. Iga taim istutatakse käsitsi ja madal poolringikujuline kivibarjäär kaitseb taimi tuulte eest.

Teisi tuntumaid veine – Moscatel, Lisatan, Burra (nii valgeid kui punaseid) – sobib rüübata traditsioonilise Kanaaride toidu juurde, kus punase pikantse kastmega (mojo) süüakse jänese- ja kitseliha, koorega keedetud kartuleid, kitsejuustu, kala ja muid mereande. Sea-, kana- ja loomaliha on ikka suhteliselt uuem asi saarlaste toidulaual.



Toimetas: Riina Robinson
Postimees.ee
http://www.tarbija24.ee/290108/esileht/olulised_teemad/tarbija24/reis/308159_1.php?mustilise-kuumaastikuga-lanzarote