Oregon – USA üks paremini varjatud saladusi

Oregoni metsahüttides elavad tillukesest pensionist Vietnami sõja veteranid, kes peavad lemmikloomadena pesukarusid ja paugutavad oma koduterrassil vanast harjumusest õllepurkidest märklaudade pihta.

Rahvuspargi ja mägedega kaetud Oregoni osariik on pelgupaik neile, kel tsivilisatsioonist lõplikult villand. Sinna varjuvad puhkuse ajal pintsaklipslastest tegevjuhid, närvivapustuse üle elanud koduperenaised ja kõrvalosariigi liiklusummikutest tüdinenud California elanikud.
Oregonis leidub igasugust rahvast. Seal asub märkimisväärne hipikommuun ning harjutab terve parv üle maailma kokku sõitnud jooksjaid, keda on inspireerinud Oregonis vagunelamus elanud ja end omal käel maailma tippu treeninud pikamaajooksja Steve Prefontaine, kes hukkus kõigest 24-aastasena autoõnnetuses.

Oregoni ülikoolis õppides treenis Prefontaine Bill Bowermani juhendamisel, kes oli üks spordikaupade firma Nike asutajaid. Praegugi asub Nike’ peakorter Oregonis.

Üle kogu osariigi on endale keset metsi ostnud hütte Vietnami sõja veteranid, kellest paljud kutsuvad end ellujääjateks ehk survivalists. Nad elavad tillukesest pensionist ja peavad lemmikloomadena metsikuid armsa näokesega pesukarusid ning paugutavad oma koduterrassil vanast harjumusest õllepurkidest märklaudade pihta.

Mina peatusin ühe sõbra metsamajas, mis asub maalilises Rogue’i jõe käärus. Hirved kõndisid vabalt 28-hektarilisel krundil ringi ja elektrisinise kõhualusega sisalikud peesitasid häirimatult päikesest kuumaks köetud kividel.

Kui olin kohvrid sisse kandnud, seisis maja õuel rebenenud särgis ja augulistes pükstes sagris juustega mees, vintpüss kaasas, kes nõudis karmilt aru, mida ma seal teen. Ehmatasin püssi nähes kõvasti ja kostsin, et puhkan sõbra loal tema suvemajas.

Mees rahunes silmanähtavalt, tutvustas end kui naabrit, kes peab eraelus, muide, IT-firmas IBM tegevjuhi ametit ning kutsus mind mõnel õhtul endale ja oma disainerist abikaasale külla. «Meil on siin naabrivalve, ärge ehmatage. Tulge, kui teile sobib, me peame laamasid,» ütles ta ja astus oma rippuva püksitagumiku hüpeldes, püss õlal, kiirel sammul minema.

Action jõepaatidel

Oregoni loodus on ilus: seal on mägesid, männi- ja vihmametsasid, viinamarjaistandusi, kus kasvatatakse peamiselt Pinot Noir’ viinamarjasorti – ja Vaikne ookean. Oregonis asuvad ka Crater Lake’i rahvuspark, Fremont-Winema rahvusmetsad ja Mount Hoodi stratovulkaan.

Rogue’i jõe ääres kaljujärsakute vahel on filmitud linateos «Metsik jõgi» Meryl Streepiga peaosas. Praegu sõidutatakse jõel turiste sõidukites, mida kutsutakse jetboats. Tegu on madalapõhjaliste suurte paatidega, mis suudavad sõita isegi kümne sentimeetri sügavuses vees.

«Kas tahate rohkem action’it?» hüüab kapten, kui vaikselt mööda jõge liugleme. «Jaa,» lõugab vastu õnnelik turistidevägi ja hoiab istmetest tugevamini kinni.

Kapten teeb paadiga 360-kraadise ringi, nii et vesi lehvikuna üles paiskub. Kohe jõuame Põrguväravasse, kus kaljud püstloodis taevasse kerkivad ja kotkad mõtlikult taevalaotuses liuglevad. Sellal kui teised lummatuna Põrguväravat pildistavad, fotografeerivad Jaapani turistid iseennast – mütsiga ja ilma, käsi puusas jne.

Sõbrad võtavad mind kaasa mormoonide perekonna korraldatud õhtusöögile. Jackil ja Louise’il on kahe peale kümme last. «Jäime mõlemad vanast peast leseks ja abiellusime viis aastat tagasi. Me usume jumalasse, aga ei suru oma usku teistele peale. Ja enamik mormoone ei poolda mitmenaisepidamist ka,» ütleb Louise ja avab minu tuleku auks omatehtud pirnikompoti.

Maitsvad pirnid

Oregoni pirne eksporditakse kogu maailma ja need on tõeliselt maitsvad. Louise kompott viib keele alla. Oregon ei ole majanduslikult arenenud piirkond, aga californialased ostavad siia järjest rohkem suvemaju, räägivad nad. Kinnisvarahinnad on selle tulemusena vaikselt kerkinud ja ka puidutööstusel läheb juba paremini.

Louise on pool päeva vaaritanud ja õhtusöök on tõesti rikkalik – grillribid, salatid, värske arbuus. Räägin neile Eestist. «Tundub tore maa olevat. Kahjuks pole me peale Mehhiko, kus mu poeg kirikuõpetaja on, kusagile reisinud. Oleme lihtsad inimesed – mina töötasin eluaeg saekaatris. Köögikapid ja söögilaua tegin siia ise. Louise’iga kokkusaamine oli mulle nagu taeva kingitus,» räägib Jack ja heidab abikaasale heldinud pilgu.

«Näed, pakkisime sulle mõned omakasvatatud õunad, pirnid ja tomatid kaasa,» saadab abielupaar mind õhtu lõppedes oma väikesest hubasest majakesest teele.

Oregoni suuremad linnad Portland, Corvallis, Eugene ja Salem on Ameerika mõistes kõik väiksemat sorti linnad. Ent linnadesse turistid ei kipugi. Osariigi põhilised tõmbenumbrid on kõik loodusega seotud – suurepärased kalastus- ja jahipidamisvõimalused, pargitaolistes metsades matkamine ja mäesuusatamine, mida saab paaris kohas teha koguni aasta ringi. Talved on Oregonis vihmased ja soojad, suved kuumad.

Üks vingemaid kohti on Crater Lake’i järv, mis sündis vulkaani kokkuvarisemisel. Kitsast teed mööda alla järve äärde jalutades möödusin hingeldavatest matkajatest. Tõesti, rännak võtab võhmale, aga on seda väärt. Järv on sügav ja sinine ning vesi nii puhas, et põhi paistab. Kui mõne aja pärast vulkaaniservale tagasi ronin, hakkab päike järve loojuma. Ainuüksi selle vaate pärast tasus Oregoni tulla.


Toimetas: Edith Steinberg, Meie Pere
http://www.tarbija24.ee/250208/esileht/olulised_teemad/tarbija24/reis/313353_1.php?oregon-usa-uks-paremini-varjatud-saladusi