Iidse Liibanoni eripärasused ja võlud

Kui ütlen Liibanon, kujutate kindlasti ette kuuma kõrbe, burkaga kaetud idamaiseid kaunitare, kaameleid ja vaibakaupmehi. Teatan teile rõõmuga, et kõik on tegelikult palju põnevam.
Ehkki alguses planeerisin alustada mullu märtsis uut elu Pariisis, leidsin ennast 12. mail Pariisi lennujaamas ootamas lendu Beirutisse.

Sellest, et lähen Liibanoni, teadis ainult mu Tallinna sõbranna, kelle on armastus viinud Pariisi elama. Ning see sõbranna otsustaski saata mind armastust otsima Lähis-Idasse, Liibanoni, minu jaoks täiesti tundmatusse riiki.

Kaameli asemel Porshe

Kohale saabunud, selgus, et kõrbe asemel on rohelised mäed, kaameleid asendavad enamjaolt 1970ndatest pärit autod, sekka aga luksuslikud Porshed, BMWd, Mercedesed ja Infinityd. Ja kui tahate näha burkasse sisse mätsitud naist, sõitke hoopis Saudi Araabiasse.

Mitte kõik Liibanoni moslemid pole religioossed. Ramadaani alguses peavad paljud muidugi paastust kinni. On ka sellised, kes kodus paastust (urazu'st) ei hooli, kuid avalikes kohtades ei söö lugupidamisest usklike suhtes.

Kui päike on loojunud, võib aga pidu alata – randa tekivad telgid igasuguste hõrgutistega, joogid voolavad jõgedena, igalt poolt kostab vali muusika ja sütitavad araabia tantsud kestavad päiksetõusuni.

Igas klubis, restoranis või kohvikus on oma valet-parkimine. See tähendab, et meile mitte ainult ei tehta autoust lahti ega aidata autost välja, vaid ka pargitakse auto ära, siis tuuakse ukse ette tagasi ja kõik see ainult paarikümne krooni eest, sõltumata sellest, kui kauaks pargitud on. Sellist teenust pakub isegi McDonald's!

Kuid tavalise parkimisega on Beirutis raske, vaba kohta on keeruline leida, ehkki see on väga odav, umbes 15-16 krooni igal ajal igas tsoonis.

Ühistranspordi rollis on siin aga takso. Taksomeetri olemasolust siinmail ei teata, 30 krooni eest saab igasse linnaossa. Taksojuhid inglise keelt eriti ei oska ja välismaalaselt võetakse üldjuhul topelt.

Alguses maksin minagi vaidlusteta, kuid hiljem õpetas minu kaasa mulle mõned sõnad araabia keeles ja nüüd maksan sama palju kui kohalikud.

Liikluseeskirjadest ei ole siin samuti mingit aimu. Keelumärgi alla ei sõida ainult laisk, purjus olekus sõidu eest ei trahvita ega peeta kinni.

Kiirusepiirangud eksisteerivad ainult liiklusmärkide peal ehk siis teoreetiliselt. Mul kulus mitu päeva, et kohalike oludega ära harjuda ja mõtlen nostalgiaga korralikult reguleeritud liiklusest koduses Eestis.

Eestlane tuleb Soomest

Kolm peamist asja, mida kohalikud omavahel arutavad, on raha, naised ja poliitika. Liibanonlased armastavad juttu rääkida, kas või suvalise inimesega tänaval, kohaliku kohvikupidaja, ettekandja või politseinikuga.

Poliitika on Liibanonis midagi spordilaadset, lemmikparteisid fännatakse nagu meil lemmikmeeskonda, tema eest nii kakeldakse kui ka palvetatakse.

Räägivad liibanonlased kolmes keeles – araabia, prantsuse ja inglise (ja kujutage ette, mõned isegi vene keeles).

Inimesi jaotatakse siin päris kergekäeliselt «kastidesse». Kui oled filipiinlanna – siis koduabiline, venelane – mõistagi prostituut, palestiinlane – kodutu või kerjus.

See-eest on prantslane, itaallane, šveitslane või soomlane siin kunn. Eurooplastele vaadatakse alt ülesse ja peetakse neist väga lugu.

Kohalike jaoks olen Soomest. Kui mainid Eestit, siis liibanonlased teevad suuri silmi ja hüüatavad: «Ah, Estonia!» Siis on paus, rumal naeratus ja teemavahetus – ükski liibanonlane ei tunnista üles, et tal pole õrna aimugi, kus meie riik asub.

Liibanonlane armastab ennast väga ja arvab, et nende rahvas on väga eriline. Väljaspool riiki laias maailmas on neid kolm korda rohkem kui Liibanonis endas. Kui riigis elab 3,5 miljonit inimest, siis mujal maailmas 20 miljonit.

Liibanoni naised on nii kaunid ja täiuslikud, et tundub täiesti ebaoluline, kas on nad haritud ja targad ka. Naine on siin eeskätt mehe kaunistuseks.

Peole või isegi poodi minnes (ehkki jala käia ei ole siin kombeks) on naine alati üles löödud, meigitud ja kaunilt riides. Kuid tihtipeale see ongi kõik, mille üle naine saab uhke olla.

Kõik noored neiud unistavad eeskätt edukast meheleminekust, kas on armastus või pole, on teisejärguline, peaasi, et peig oleks rikkast perest pärit. Muidugi tuleb kasuks, kui näolapp on kena.

Liibanonis annavad pangad lahkelt laenu ninakuju korrigeerimiseks või rinnapartii suurendamiseks ja see teenus on naiste seas popp. Väikse nina, lopsaka rinnapartii ja blondi juuksevärvi eest ollakse nõus maksma korralikult.

Usk oma riiki

Liibanonlased peavad oma riiki omamoodi Lähis-Ida «Euroopaks» – nüüdisaegseks, avatud ja liberaalseks riigiks. Kuid tegelikult on see riik väga konservatiivne, ehkki seda kiivalt varjatakse.

Kuidas saavad koos elada moslemid ja kristlased? Elavad päris hästi.

Võib-olla on mingid eelarvamused olemas, kuid seda püütakse mitte välja näidata. Otsustavat rolli mängib religioon ainult abielus, abikaasa peab olema samast usust, naist püütakse leida samast külast või piirkonnast, kust peigmees pärit on.

Naised jooksevad sarved maha Euroopas, siis tehakse neitsinaha taastamisoperatsioon ja minnakse Liibanoni mehele ilma häbi tundmata ja hoitakse oma saladust elu lõpuni. Kui minevikust peaks mees või pere teada saama, ootab patust perest väljaviskamine.

Nii karmid ollakse tavaliselt moslemiperedes, kristlased on palju liberaalsemad ning segaabielud pole enam nii suur haruldus.

Meile kõige üllatavam komme on see, et lahutuse korral jäävad lapsed isale.

Emaga võib poeg olla 6-aastaseks ja tütar 9-aastaseks saamiseni, pärast seda kolib laps isa juurde ja ema saab last näha vaid neli kuud aastas. Lahutuste protsent on Liibanonis väga väike.

Vaatamata kõigile selle riigi iseärasustele on siin huvitav elada. Liibanonlased ei kaota usku oma riiki. Kohalikud loodavad, et turiste hakkab tulema rohkem ning reisimine Liibanoni saab sama tavaliseks kui minek Kreekasse või Itaaliasse.


Tarbija24.ee
Autor: Natalja Sutormina
http://www.tarbija24.ee/250208/esileht/olulised_teemad/tarbija24/reis/313271.php?iidse-liibanoni-eriparasused-ja-volud