Maakinod elavad internetist ja telekast hoolimata

Eestis on mitukümmend väikest kino, kellest paljud vajavad rahasüsti – kus on ekraan katki, kus saal liiga valge, enamikus on heli nii kehv, et parem oleks tummfilme näidata.

Märtsi lõpus jagas kultuuriministeerium veidi üle miljoni krooni üheksale maakinole. Melu käis vaatamas, kuidas väiksed kinod endale uusi asju ostavad.

Eelmisel aastal sai riigilt toetust kaheksa kino, suurem osa neist on praeguseks täies filmi-näitamise jõus. Viimati avati värske kinosaal Räpinas, kolme nädala eest Avinurmes, riigi abil on kino tagasi tulnud Saaremaale. Tänavu toetust saanud üheksast kinost suurem osa töötab, saadud rahaga saavad nad oma helisüsteemid välja vahetada.

Dolby-heliga sovhoosikeskused

Saaremaal Tornimäel kinoasja ajav rahvamaja juhataja Tiit Stints tegutseb 1987. aastal valminud suures kultuurimajas – sellises sovhoosi meelelahutuskeskuses, nagu neid toona kõikjale ehitati. Tornimäe kino sai mullu Dolby Surroundi heli jaoks 250 000 krooni, nüüd on kõik see kulutatud ja saalis heli nagu pealinna kinodes. Kinopilet maksab 15 krooni ja kord nädalas toimuvail seanssidel on saalis sadakond inimest. Kino on Tornimäel töötanud maja valmissaamisest peale – 17 aastat.

Uhiuue Dolby-heli juhtkasti kõrval on filminäitamise masin: 1986. aastast pärinev suur vene aparaat. See kestaks veel paar-kümmend aastat, arvab Stints, kui vaid tagavarajuppe oleks saada. Salme kino Saaremaa teises otsas ning Avinurme Eesti teises otsas on õnnelikumad: neil on üks üleliigne aparaat, kust saab vajaduse korral juppe võtta.

Vähem kui saja kilomeetri kaugusel on samasuguses sovhoosivolaskis 1975. aastal ehitatud Salme kultuurimaja, selle juhataja Maire Sillaveega teeb Stints tihedat koostööd – jagatakse kinofilme ja muid meelelahutusi, viimati käis mõlemas majas rahvast tantsitamas PS Troika.

Salme on Kuressaarele lähim kino ja selle töös oli vahepeal paus. Nüüd on saalis 26 000 krooni maksnud Dolby Stereo heli, mida kasutatakse lisaks kinole kontsertide ajal. Filme näidatakse kaks korda kuus, kümme krooni pilet. “Oleme rahul, kui seansil on 40 inimest,” ütleb Sillavee.

Filmid toob ja valib Salmel kinomehaanik, kes elab hoopis naabervallas ja ajab kogu kino-äri ise – lihtsalt kinonäitamise kohaks on Salme kultuurimaja saal. Kalleid filme siia tuua ei saa, nii et “Potterit” ja “Sõrmuste isandat” siinsed lapsed ilmselt ei näe, sest keegi ei jõuaks nende eest maksta. Samas on filme, mida ei tuldagi vaatama – näiteks Kevin Costneri “Piiritu avaruse” ajal oli saal tühi.

Lääne-Virumaal Avinurmes on üks Eesti värskemaid maakinosid – Dolby Surroundi heliga kinosaal avati 19. märtsil, seni on peetud kolm seanssi. Pilet väikestele 15, suurtele 25 krooni. Avinurme kultuurikeskuse juhataja Aime Salmistu tutvustab kohalikku kinomehaanikut: üle tee asuvas gümnaasiumis 12. klassis õppiv Alari Karro teab täpselt, mida tehnikud kinosaalis tegid ning mida veel on tarvis teha, tema on ka see, kes seansi ajal projektoriruumis suuri filmikettaid õiges järjekorras aparaatidesse sätib. Siia saali mahub paarsada inimest, senisel kolmel seansil on käinud ikka üle saja vaataja.

Valmis pole veel midagi

Tornimäel on järgmisena tarvis uut ekraani, see maksab 190 000 krooni. “Ma ostsin Lümandast 5000 krooniga uue ekraani, nüüd loodan meie vanast ja sellest uuest ühe suure kombineerida. Ma olen selline hull unistaja,” räägib Tiit Stints Tornimäe plaanidest.

Maire Sillavee Salmes viipab kinosaali akende suunas ja ütleb, et need on järgmine mure: saalis on liiga valge. Korraliku pimenduse saamine vajab tema sõnul põhjalikku ehitustööd, sest aknad on paksu seina sees.

Aime Salmistu ja Alari Karro räägivad Avinurmel, et välja tuleks vahetada tagumised kõlarid, samuti oleks hea uus ekraan. Praegune seisis omal ajal 10 aastat kellegi garaaĻis, enne kui kinno jõudis. Täiesti kasutamata olid ka kinoprojektorid, mis 1991. aastast alates pakendis olnud ja nüüd uues kinos kasutusele võeti. Kinopaus oli Avinurmes kümmekond aastat ning lähim kino 60 kilomeetri kaugusel Rakveres.

Paariaastane kinonäitamise vahe on olnud ka Raplamaal Järvakandis, kus kino hoopis erakätes. Kino omaniku, OÜ Tuliheina omanikeks on vallavanem Mart Järvik ja tema poeg Mait. Viimane näitabki kinomaja ette – jah, siin pole kinosaal kultuurimajas, vaid kino oma omaette spetsiaalselt selleks ehitatud majas.

Järvakandi kino töö lõpetas elektrisüsteemi mahapõlemine kahe aasta eest, kurdab Mait Järvik, ja lisab kohe, et augustis loodetakse uksed jälle avada. Praegu käib külmas majas remont, kuid ehitustöödeks ministeerium raha ei jaga.

Olemas on juba tuttavad Vene kinoprojektorid, raha saadi data-videoprojektori jaoks, millega videokassettidelt Eesti filme näidata, samuti stereoheli ning tuletõrjesignalisatsiooni jaoks – kokku veidi üle 226 000 krooni. Ülejäänuks tuleb Tuliheinal endal raha leida. “Viimati maksis kinopilet 15 krooni, ega palju rohkem ei saa ka praegu küsida,” nendib Mait Järvik.

Võlusõnad on korralik heli ja Eesti film

“Et tänapäeval inimesi üldse kinno saada, on ikka korralikku heli vaja,” teab noorem Järvik. Varem tuli Järvakandis kinoheli lintmakilt.

Tornimäel tõi uus heli kinno kaks korda enam rahvast kui varem, kinnitab Tiit Stints, nii et kulutatud raha läks asja ette: kino tuli rahva sekka tagasi. Nii Stints kui ka järgmised kinopidajad ütlevad, et kõige parema meelega tullakse vaatama Eesti filme – “Täna öösel me ei maga” oli viimatine film Torni-mäel, hea sõnaga meenutatakse “Nimesid marmortahvlil”, mida näidati paljudes maakohtades. Stints meenutab küll, et toona oli kinos heli nii kehv, et rahvas luges Eesti filmi mõistmiseks venekeelseid subtiitreid.

Läänemaal Taeblas on samuti nälg Eesti filmi järele – miks muidu valla kultuuri- ja sporditööspetsialist Urmas Naudre seal tuleval nädalavahetusel Eesti filmide päevi korraldab. Kino näeb Taeblas muidu kord nädalas 1977. aastast pärit tehnika abil, filmipäevadeks tuuakse veidi digitaalset abi. “Eesti filmide päevad Läänemaal” on Naudre unistustes edaspidi igakevadine kinosündmus, kuhu tuleb inimesi kaugemaltki.

Teine kõva kaup kodumaise filmi kõrval on multikad. Ning lapsed ootavad “Sõrmuste isanda” filme. Avinurme kooli lapsed nimetasid oodatuimatena just “Sõrmuste isanda” triloogiat ja “Kiirete ja vihaste” teist osa. Kino armastavad maalapsed sama palju kui linnalapsed ning uusi filme tahaks nad ka näha. Ja “Sigade revolutsiooni”. Kino on videost parem, just heli pärast, räägivad lapsed, ehkki kinopidajad peavad maal videot, televisiooni ja internetti kõvadeks konkurentideks.

Kultuuriministeeriumi filminõunik Meelis Muhu kinode hulgast:
1990-ndate alguses oli Eestis u 500 kinonäitamise punkti. 2002. aasta lõpus, kui viimati kinoloendust tehti, oli neid 70. Praeguseks tõenäoliselt vähem, kuna loenduse ajal olid just välja tulnud kodumaised “Nimed marmortahvlil” ning “Vanad ja kobedad saavad jalad alla”, mistõttu kõikjal, kus vähegi mingit kinonäitamise tehnikat oli, elustati see nende filmide näitamiseks.


2003. aastal moodustatud valitsuse koalitsioonileppes on punkt maakinode elustamise kohta ja seda nüüd vaikselt täidamegi. Tänavu oli riigieelarves selleks rohkem raha kui mullu, loodame, et järgmisel aastal on rohkem kui seekord. Tänavune toetus oli suurem kui mullu – miljoni asemel oli riigieel-arves maakinodele kirjas 1 300 000 krooni. Märtsikuise jagamisega anti ära 1,1 miljonit, ülejäänu jäi esialgu reservi.


EPL