Maailma köök ulatub Turuplatzini

22.09.2009
Brasiilia söögielamused

Kui ma Brasiiliasse sõitsin, ei teadnud ma sellest
maast eriti midagi, veel vähem aga Brasiilia köögist.
Pean kohe alguses ütlema, et ega see lõputute randade ja kuuma päikese maa Brasiilia köögist rääkimiseks erilist põhjust ka ei anna.
Brasiilias on palju nn kaalurestorane, kus saab Rootsi lauast taldriku erinevat sööklatoitu täis
laduda ja kassas kaalu järgi maksta. See on tingitud ilmselt asjaolust, et rahvaarv on Brasiilias väga suur.
Näiteks Fortaleza linnas, kus mina suvitasin, elab neli miljonit inimest. Ka elatustase on valdavalt
madal. Nii et a’la carte restorani peab täitsa otsima.
Küll aga on kuhjaga rannabaare, kus saab keha kinnitada ja värskendavaid jooke nautida.
Eriti lahe oli kookosepiim, mida müüakse iga nurga peal, veoauto kastides, umbes nii nagu Vene ajal turuplatsil seisid veoautod arbuusidega, nii on seal kookospähkli autod.
Üks kookos maksab meie rahas umbes 5 krooni.
Müüja võtab kookose ühte kätte ja kolme osava matšeetalöögiga on kookos avatud ja nautimiseks
valmis. Piim maitseb nagu meie kasemahl ja kustutab janu hästi.
Brasiilias on valdav katoliku usk, kuid nagu ütlevad Pele kaasmaalased ise, on kõige suurem usk jalgpall ja sellesse usuvad kõik. Iga paljasjalgse šokolaadivärvi poisikese unistus on olla kord sama hea kui Ronaldo. Käia Brasiilias ja mitte näha sealset jalgpalli, jääb pool selle riigi kultuurist
nägemata. Pean mainima, et mul vedas, et just siis, kui ma seal viibisin, õõrustas “kodumeeskond”
tol hetkel edetabelis teisel kohal olevat meeskonda.
Pärast seda vapustavat matši ootas meid aga õhtusöök ilmselt linna suurimas restoranis. See on
ka suurim söögikoht, mida ma kunagi külastanud olen. Nimelt oli seal 3000 istekohta. Ma ei uskunud
- küsisin mitu korda üle. Selgus, et umbes 500 kohta on katuse ja ülejäänud lageda taeva all.
Loomulikult soovisin näha kööki, kus valmistatakse toitu kogu sõjaväele. Manager küll kõhkles algul,
kuid kuuldes, kui kaugelt ma olen siia lennanud, nõustus mulle ekskursiooni tegema. Köök oli küll väga suur, aga minu arvates ei vastanud see meie mõistes mitte mingitele tervisekaitse nõuetele.
Ka toidu valmistamise meetod oli üpris robustne.
Umbes 20 kg liha oli tükeldatud ühte plastkasti ja
kokk, kellel olid jalas kummikud ja seljas laudakittel, kallas selle suurele grillile, kus hakkas siis liha sapöörilabidataolise esemega segama.
Aga toit oli maitsev ja lõpetuseks peab ütlema seda, et kuigi oleme väga erinevad rahvad, on toidud, mida sööme, väga sarnased.
Sellestsamast restoranist on pärit ka brokoliriis,
mida me Turuplatzis ahvenafilee juurde pakume.

Ungari guljašifestival rakverlaste osavõtul

Kord oli mul hea võimalus Rakvere linna
delegatsiooni koosseisus külastada Szolnoki
guljašifestivali.
Kõlavast nimest hoolimata oli tegu pigem toreda piknikuga, kus sõpruskonnad olid välja tulnud,
telgid üles löönud, keetsid guljašši, rüüpasid palinkat või kohalikku veini ja olid niisama rõõmsad.
Kujutasin endale ette vähemalt Õllesummeri-suurust üritust.
Kokku jõudsin maitsta umbes kümmet erinevat guljašši. Ega rohkem poleks jaksanudki süüa, sest guljašš on väga toitev supp.
Kõik need olid erinevad.
Üks oli lisanud ube, teine konte ja mõni supp oli tõeliselt vürtsikas.
Ainult üks komponent oli kõigil üks - loomaliha. Nimelt peab festivalil kasutama guljaši valmistamiseks loomaliha, aga mida sinna katlasse veel lisada, sõltub valmistajast. Teine reegel oli see, et suppi peab keetma lahtisel tulel. Lõppes see festival nii, et võitja krooniti Guljaši Kuningaks.
Korraldajate väitel oli Tisza jõe äärde parki lõke alla tehtud 700 katlale. Seda ei tahaks hästi
uskuda, aga mine tea neid madjareid.
Meil Rakveres võiks korraldada hernesupifestivali. Tuleksime sõpradega rahvaparki, keedaks suppi, rüüpaks koduõlut ja Võhu veini. Lõpuks kuulutaksime parima supi valmistaja Hernesupi
Lembituks.
Oleks ju lahe.
Meie hõimuvelled on tõeliselt külalislahke rahvas, kes üritavad oma külalisi hommikust õhtuni sööta.
Ma tõin sealt festivalilt ka ühe retsepti, mille järgi nüüd Turuplatzis guljašši valmistame.

Mõnus-mõnus Itaalia köök

Itaalia köök meeldib mulle
ammu.
Ma ei saa öelda, et mul oleks lemmiktoit, aga kui peaks valima, siis vist mõni makaroniroog. Itaalia
köögi puhul on kogu rõhk toidul ja teenindusel.
Interjöör on üpris tihti tagasihoidlik, kui mitte öelda igav.
Viimasel tööreisil Itaaliasse sõime lõunat ühes Milano lähedal asuvas väikelinna pererestoranis.
Vahemärkusena pean ütlema, et kuigi meil oli väga kiire, kestis meie lõuna üle pooleteise tunni.
Tööl võib ju kiire olla, aga toidulauas keegi ei kiirusta.
Toidud olid ootuspäraselt väga head. Eelroaks
pakuti Rootsi lauast antipastisid ehk eelroogasid, mis olid tõeliselt hõrgud.
Pearoaks oli makaronivalik, mis koosnes neljast sordist.
Desserdiks valisin oma lemmiku tiramisu.
Sellel lühikesel reisil õppisin ka ära itaallaste moodi kohvi jooma Nimelt joovad itaallased üliharva kohvi, nagu meil on harjutud. Ikka juuakse espressot või caffe macchiatot. Viimane on
espresso piimavahuga, serveerituna espressotassist.
Kui sama jooki pakkuda kohvitassist ja suurema hulga piimavahuga, saame kõigile tuntud cappuccino.
Kes pole proovinud, soovitan Turuplatzis cafe macchiatot. Ja siin kohal palun mitte segamini
ajada latte macchiatoga, mis on hoopis teine jook.
Kohv on itaallastele väga tähtis.
Ja mul oli eriti hea meel, kui küsimusele, mis on tema lemmik kohvisort, vastas mu võõrustaja,
et Illy.
Ka turuplatsis pakume just maailmakuulsat Illy espressot.
Mis aga minu tähelepanu seekord köitis, oli hoopis teenindaja.
Nagu juba mainisin, oli tegu pererestoraniga ja teenindaja perepoeg, kellel kasvu umbes 195
cm ja kaalu vähemalt 120 kg.
Ilm oli palav ja restoran rahvast täis. T-särk, mis noorhärral seljas, ja pikad juuksed, mis olid patsi seotud, olid läbimärjad.
Kui Eestis sellise välimusega kelner teenindama tuleks, lahkuks nii mõnigi nõudlik klient jäädavalt.
Aga seal ei pannud keegi seda tähelegi.
Vahepeal tuli köögist teine niisama suur noormees, kes oli eelmise vend ja pidas koka ametit.
Et köögis on veel palavam, siis olid ka tema riided päris märjad. Aga toit oli maitsev ja elamus positiivne.
Ka Turuplatzis pakume jätkuvalt mitut maitsvat makaronirooga. Püsiklientide tungival palvel
serveerime tiramisut jälle Martini pokaalist.

http://www.turuplatz.eu/user_upload/turuplatz2.pdf


Turuplatz Sohvabaar
Turu plats 3, Rakvere 44310
Telefon: 327 0600
turuplatz@vsop.ee
http://www.turuplatz.eu

skoor

-

Ole esimene, kes lisab kommentaari Anna hinnang

Rakvere, Lääne-Virumaa

Rakvere, Lääne-Virumaa

Saada e-mail

Sind võivad huvitada ka järgnevad artiklid

Uudiste arhiiv