Noor Jõnn müttab Emajõel

Grillvorsti lõhn Tartu Sadamateatri taga annab märku suveteatriralli algusest. Riho Kütsari mängitud Kihnu Jõnni ümber pöörleb kolmes mängukohas kirev trall.

Tõnu Lensmendi lavastus on uus eelkõige selle poolest, et tema “Kihnu Jõnni” nimitegelane on noor mees. Asi pole isegi selles, et prototüübi tegemised näitemängus toimusid küpses eas. Juhan Smuul kirjutas Jõnni vanaks ja nii on teda ka enamasti mängitud. Vana ja elutargana.

Siit tulenes ka armastusliini poeesia. Pole teada, kas Smuul võttis malli Pakkala “Parvepoistest”, kuid Jõnni armastusel on samasugune eluõhtu tunde poeetiline ilu nagu “Parvepoiste” Tolaril. Vanemuise lavastuses läks see kõik mööda Ema-jõge allavett.

“Kihnu Jõnni” paar ei mänginud halvasti. Kütsar on hea näitleja ja tema tegemisi on alati huvitav vaadata. Ka Katrin Pärn mängib Manni mõnusa muheduse ja rahvaliku säraga, kuid nende armastusliin jääb natuke ”tavapäraseks”.



Teine võimalik Vanemuise Kihnu Jõnn Hannes Kaljujärv teeb sel suvel hoopis Nipernaadit. Vabal valikul või siis hädaabinõuna Kütsarile sülle kukkunud rollist on näitleja osanud välja võluda hoopis huvitavaid teemasid, mis esmapilgul ei näi Jõnniga kokku klappivat, kuid lõpuks põnevat mõttevahetust pakuvad.

Rabe Jõnn

Kütsari Jõnn on edev, ta ilmub esimeses vaatuses lavale dubljonkas nagu mõni tõusiklik vene kaupmees Ostrovski näidendist. See ei vasta muuseas ajaloolisele tõele. Pigem on Kütsari Jõnn tänapäeva edev ärimees, kes siiski vana “Fortuunaga” olude sunnil sõitma peab.

Kütsari Jõnn õpib ja avastab kapteniksolemise kunsti. See on mees, kes alles tõuseb rahva hulgas liidriks, mitte juba ei ole seda, nagu varem on tõlgendatud. Kütsar on rabe, nagu eesti noored liidrid kipuvad olema. Tema kärkimine palvusestseenis paljastabki selle rabeduse.

Nii tulebki välja, et Smuuli näidendi tähtsaima, väikese allasurutud rahva seest tõusnud liidri teema on lavastuses täiesti olemas, mis sest, et ootamatul ja kummalisel kujul. Seejuures täiesti tänapäevaselt. Noortest Kihnu Jõnnidest koosneva Res Publica tõusud ja langused näivad sellele uuele tõlgendusele kaasa töötavat.

Plussid ja miinused

Noor on ka pootsman Jurnas, keda Tambet Tuisk mängib samasuguse noore inimese rabedusega, mis Jõnniski peidus. Näidend upitab Smuuli järgi eestimaist vaimu, vastandades seda Schneideri loogikale ja korrale ning see toimib ka lavastuses suuresti tänu Jüri Lumiste täpselt doseeritud Schneideri karikeerimisele.

Mis puutub “Kihnu Jõnni” õue toomisse, siis siin on plussid ja miinused tasakaalus. Ema-jõest ei tule mereadru lõhna ja ookeani tuulevaikusest võib teatrilaval parema illusiooni luua. Aga Admiraliteet, kõrts ja “Fortuuna” laev on lavastuses olemas ning vaataja veendub veelkord, et Smuuli “Kihnu Jõnn” on igihaljas rahvatükk, milles eestlasele tähtis tõeliselt suur teema sees. Ja seda võib vaadata grillvorstiga või ilma.

EPL