Turism on üks kolmest maailma suurimast majandusharust, mis ületab rahaliselt käibelt näiteks auto- ja naftatööstuse. Maailmas üha enam populaarsust võitev linnuturism on üks selle osa. See on reisimine linnuvaatlemise eesmärgil väljapoole igapäevast elukeskkonda. Enamasti kasutatakse selleks linnugiidide või reisikorraldajate abi. Linnuturism on väga spetsiifiline turismivaldkond: sellise teenuse pakkujal peavad olema head ja keeli valdavad giidid, kes tunneksid linde ja nende vaatluskohti, ning peale selle tuleb tal korraldada ka kõik muu tavapärase turismiga kaasnev.

Linnuturistide eesmärgid ja soovid on väga erinevad. Ühed soovivad lihtsalt linnuelamust saada, teistel on kindel liikide nimekiri, keda otsima tullakse (nn twitcher’id). Põhiliselt on levinud rühmareisid, kuid reisitakse ka individuaalselt. Nooremad huvilised vaatavad ringi pigem omal käel. Keskmine reisiteenust kasutav linnuturist on 60-aastane, maailmas palju rännanud ja laia silmaringiga inimene, kes võtab sageli kaasa ka oma elukaaslase.

Enamik linnuturiste tuleb riikidest, kus looduslikke metsamassiive ja märgalasid on vähe säilinud, ehk siis n-ö heaoluriikidest, nagu Euroopas Suurbritannia, Holland, Saksamaa, Itaalia jt, aga ka Ameerika Ühendriikidest, Austraaliast, Jaapanist ja mujalt. Neis riikides on linnuvaatlus kui hobi pöördvõrdeliselt looduslike alade vähenemisega üha populaarsemaks muutunud. Ainuüksi Suurbritannias on ligi 2 miljonit linnuhuvilist, Saksamaal 400 000, Eesti suuruses Hollandis 130 000, lähinaabritel Soomes 15 000. Linnuturism on muutunud populaarsemaks ka eestlaste seas, kuid meil eelistatakse pigem omal käel reisida.

Linnuturistide sihtriigi valikul toimib samasugune loogika ümberpöördult: reisitakse riikidesse, kus looduslikud elupaigad on veel hästi säilinud või kus on suur tõenäosus näha liike, keda enne mujal pole nähtud. Sellisteks sihtkohtadeks on maailmas üle saja riigi. Linnuturismi algusaastatel oli populaarne reisida kaugetesse maadesse, et kogeda eksootikat. Üha enam on aga hakanud suurenema huvi lähiriikide vastu. Euroopas on peamisteks sihtriikideks Soome, Rootsi, Bulgaaria, Ungari, Poola, Hispaania jt. Eestist on aga järjest rohkem hakatud rääkima kui ühest lähituleviku parimast sihtriigist.

Praegu on Euroopas üle 50 linnuturismiga tegeleva reisiettevõtte ja edasimüüja. Juhtival kohal on kahtlemata Suurbritannia, kus esimesi linnureise välismaale hakati müüma juba üle 40 aasta tagasi. Esimeste regulaarsete linnureisidega Eestisse alustas Soome tuntud reisikorraldaja Finnature 1990ndate keskpaigas. Praeguseks on lisandunud veel 5–6 korraldajat, neist kolm on Eesti ettevõtted. Eesti linnupakettide edasimüüjaid on aga Euroopas juba üle kahekümne. Professionaalseid linnugiide, kes oskavad välismaiseid gruppe heal tasemel juhtida, on Eestis praegu umbes 8–10.

Eestis on valdavalt tegemist rühma-reisidega. Grupis on tavaliselt 8–12 inimest, kes veedavad siin kuni kümme päeva. Saatjaks on kaasas reisijuht riigist, kust tuldi, ja meie kohalik linnugiid. Varakevadised ja sügisesed reisid toimuvad peamiselt Eesti lääneossa, alates maikuust ka Lõuna-Eestisse. Turistide põhilisteks, nn võtmeliikideks on Eestis metsalinnud, nagu must-toonekurg, konnakotkad, rähnid, händkakk, kanalised jt, kuid ka näiteks kirjuhahk ja kuldhänilane. Kõige olulisemaks siiatuleku põhjuseks on aga ikkagi läänerannik kui lindude tuntud läbirändepiirkond.

Asjatundjad arvavad, et järgmisel aastal külastab Eestit lindude vaatlemise eesmärgil ligikaudu tuhat turisti. Mida tuntumaks Eesti sihtriigina saab, seda rohkem hakkab siia saabuma nii gruppe kui ka omapäi liikuvaid linnuturiste ja Eestil on suur potentsiaal tõusta üheks Euroopa tuntuimaks linnuturismipaigaks. See suurendab ühtlasi nõudlust kohalike linnugiidide järele, seab rangemad nõudmised teenuse kvaliteedile ning tõstab ilmselt teravamalt päevakorda ka linnuturismiga seotud eetika- ja muud küsimused.

http://www.eoy.ee/sites/default/files/Tiirutaja_nr_12_veebi.pdf