02. 02. kell 18.00
Kiki Smith: Squatting the Palace
Rež / Dir Vivien Bittencourt, Vincent Katz, USA 2006, 45’
Inglise keeles, eestikeelsed subtiitrid / In English, Estonian subtitles
Tasuta

07. 02. kell 18.00
Mängufilm / Feature film
Serge Gainsbourg – huligaani armastus / Gainsbourg (Vie héroïque)¬
Rež/Director Joann Sfar, Prantsusmaa, USA / France, USA 2010, 130’
Eesti- ja venekeelsete subtiitritega / Estonian and Russian subtitles
Pilet 2,56/3,83 € (40/60 kr)

09. 02. kell 18.00
About Jenny Holzer
Rež/Dir Claudia Müller, Saksamaa, Šveits / Germany, Switzerland 2008, 52’
Inglise keeles, eestikeelsed subtiitrid / In English, Estonian subtitles
Tasuta

12. 02. kell 19.00
Festival „Täiuslik vaikus“
Dokumentaalfilm / Documentary
Helid ja vaikus / Sounds and Silence
Rež/Directors Peter Guyeri, Norbert Wiedmer, Saksamaa / Germany 2009, 90’
Pilet 5 € (78 kr)

16.02. kell 18.00
Richard Hamilton – Slip It To Me
Rež/ Dir Jörg & Ralf Raimo Jung, Westdeutscher Rundfunk, Saksamaa / Germany 2003, 43’
Inglise keeles, eestikeelsed subtiitrid / In English, Estonian subtitles
Tasuta

Veebruarikuised Kumu Dokumentaalid kõnetavad Kumu kunstimuuseumis avatud näitust Tallinna XV Graafikatriennaal “Armastuse, mitte raha pärast”.

2. veebruar kell 18.00
Kumu Dokumentaal
Kiki Smith: Squatting the Palace
Rež Vivien Bittencourt, Vincent Katz, USA 2006, 45’
Inglise keeles, eestikeelsed subtiitrid

Kiki Smith, üks tänapäeva tuntumaid USA naiskunstnikke, on eelkõige hinnatud tundlike maailmade loojana, skulptori, installaatori ja graafikuna, kelle poeetiline, samas ärgas ja kriitiline kunstnikukäekiri on väga omanäoline. Filmis " Kiki Smith: Squatting the Palace " näeme teda ette valmistamas suurt näitust Veneetsia Querini Stampalia muuseumisse 2005. aastal, mille puhul, nagu Smith ise tunnistab, tunneb ta end õige pisut sellesse ajalugu ja tänapäeva siduvasse paleesse lubamatu sissetungijana, palee hõivajana. Kiki Smith ei tööta eraldiseisvas ateljees nagu enamik professionaalseid kunstnikke, tema ateljee on tema kodu, New Yorgi East-Village'is asuv linnamaja, kus elu ja kunst, sõbrad, koostööpartnerid ja assistendid, pereliikmed ja kodulinnud, rohelus ja linnakära sulanduvad üheks suureks läbipõimunud lõuendiks tema teoste taustal. Vaataja saab heita pilgu näituse ettevalmistusse, skulptuuride valmimise protsessi, selle taustal piiluda ka kunstniku minevikku ja kujunemislukku, järgneda talle Veneetsiasse, kus ta oma töid installeerib ning saada ülevaade ka lõplikust, valminud näitusest, ideedest ja seostest selle taga.

Kiki Smithi loetakse feministlikuks kunstnikuks, kuivõrd tema loomingus on soorollide analüüsil oluline koht, tema pealtnäha õrnad ja romantilised teosed peidavad endas kriitilist sotsiaalset tundlikkust. Ta kasutab väga erinevaid tehnikaid - joonistust, graafikat, tekstiili, skulptuuri, keraamikat. Tuntud ameerika skulptori Tony Smithi tütrena, kes nooruses isa assisteeris, on tema loomingu kõige jõulisemaks väljundiks läbi aegade olnud just skulptuur. Filmis on Smithi vanematest aga esiplaanil ooperilauljast ema, kelle laulusalvestused on ka filmi läbivaks helifooniks.

Tegemist on väga vahetu ja siira sissevaatega ühe meie aja tuntuma kunstniku ellu, mida argipäevaks nimetada oleks liigne lihtsustus. Kuigi film ei paku seiklusrikast ega skandaaliderohket sissevaadet kunstimaailma, sünnib ekraanil meie silme all üks näitus, meie ees rullub lahti äärmiselt põnev karakter ja sümpaatne isiksus, juhtub imesid ja kahjuks kogetakse ka kaotusi. Kuigi tegemist ei ole tõsielusarjaga, on Kiki Smithi ühest näitusest kõnelev dokumentaalfilm tulvil tõelist, ilusat elu.

7. veebruar kell 18.00
Mängufilm / Feature film
Serge Gainsbourg – huligaani armastus / Gainsbourg (Vie héroïque)¬
Rež/Director Joann Sfar, Prantsusmaa, USA / France, USA 2010, 130’
Eesti- ja venekeelsete subtiitritega / Estonian and Russian subtitles

Pilguheit prantsuse laulja, näitleja, režissööri ja poeedi Serge Gainsbourg’ ellu koomiksikunstniku Joann Sfari pilgu läbi. Elutruu muinasjutt tõelisest elukunstnikust, nõukogude võimu eest põgenenud juudipoisist, kes tahtis saada suureks maalikunstnikuks, ent avastas oma ande laulumeistrina. Legendile lisavad sära lugematud afäärid kuulsate kaunitaridega Juliette Grécost Brigitte Bardot’ni.

9. veebruar 2011
Kumu Dokumentaal
Jenny Holzer
Rež Claudia Müller
Saksamaa, Šveits 2008, 52’
Inglise keeles, eestikeelsed subtiitrid

USA kontseptualist ja tekstikunstnik Jenny Holzer sündis Ohios 1950. aastal, õppis Rhode Island School of Design'is ja hiljem Whitney Muuseumi stipendiumiprogrammis ning ületas professionaalse kunstimaailma lävepaku 1977. aastal New Yorki kolides, kus fokuseerus oma põhilisele väljendusvahendile - keelele, tekstile ning asus koostööd tegema tänavakunstnikega.
Tänaseks on Holzerist saanud üks USA kunsti suurnimesid ja 1989. aastal ka esimene Veneetsia Biennaali rahvuspaviljonis soolonäitusega üles astunud naiskunstnik (paviljon pälvis Kuldlõvi). Claudia Mülleri dokumentaalfilm on klassikaline kunstnikuportree, meie ees on Jenny Holzer "omas elemendis": oma hobusefarmis loomadega askeldamas, sealsamas stuudios tööd tegemas, Berliini Uues Rahvusgaleriis näitust ette valmistamas. Holzer, tema lähedased, kolleegid ja koostööpartnerid annavad huvitava koondportree sellest pealtnäha lihtsa kunstnikupositsiooniga löövalt teravast sotsiaalsest autorist. Holzer, kelle esimene suurem seeria "Truismid" paiskas avalikku ruumi lühikesi tabavaid tõdemusi, mis kontekstist olenevalt võisid võtta plahvatuslikke lisatähendusi, töötab tänagi peamiselt keelega, aga juba palju otsesemas poliitilises võtmes, kasutades oma kunstnikupositsiooni seisukohavõttudeks maailma teravate probleemide aadressil. Juba päris varases staadiumis loobus Holzer vaid "analoogmeediast" - plakatitest, tänavakunstist - ja asus arendama teksti eksponeerimise elektroonilisi võimalusi, töötades eelkõige led-tehnoloogiaga. Täna on lihtlaused, mis 1970ndate lõpu New Yorgi tänavatel plakatite või maalingute kujul inimesi mõjutasid, saanud suurejoonelised valgusinstallatsioonid, skulptuurid ja kõrghoonete mõõtu projektsioonid.

Jenny Holzer on naine, kellel on süda, sõnum ja oskus see sõnum inimesteni tuua. Jenny Holzer on kunstnik – ja kuigi kunst ei pruugi suuta maailma muuta, võib ta ometi teha palju ära selleks, et meie teadlikkus meie ümber toimuvast oleks parem, et me oskaks tähele panna ja analüüsida ka seda, millest on mugavam mööda vaadata.

12. veebruar kell 19.00
Festival „Täiuslik vaikus“
Dokumentaalfilm / Documentary
Helid ja vaikus / Sounds and Silence
Rež/Directors Peter Guyeri, Norbert Wiedmer, Saksamaa/Germany 2009, 90’

Peter Guyeri ja Norbert Wiedmeri film plaadifirma ECM loojast ja hingest, kaasagse muusika tuntuimast produtsendist Manfred Eicherist – tema loometeest ja tööst. Filmile järgneb vestlus

www.filharmoonia.ee
5 € (78 kr)

16. veebruar 2011
Kumu Dokumentaal
Richard Hamilton – Slip It To Me
Rež Jörg & Ralf Raimo Jung
Westdeutscher Rundfunk, Saksamaa 2003, 43’
Inglise keeles, eestikeelsed subtiitrid

Portreefilm Briti popkunsti isast Richard Hamiltonist. Kunstnik räägib oma loomingust, avades mitmete kuulsate teoste pea sama legendaarseid taustu. Kunstiajaloolist perspektiivi Hamiltoni loole pakub oma kommentaaridega Marco Livingstone. Juttu on nii popkunsti sünnist ja selle erinevustest USA-s ja Suurbritannias, Hamiltoni kunstnikupositsioonist ning meetodist, tema suhetest erinevate kuulsate ja vähem kuulsate kaasaegsetega. Loomulikult peatutakse põhjalikult kunstniku ja kogu popkunsti brändiks jäänud teosel "Just What is it that Makes Today's Homes so Different, so Appealing" ("Mis teeb tänapäeva kodud nii eriliseks, nii meeldivaks", kollaaž, 1956), ja näitusel "This is Tomorrow", mille jaoks teos valmis.

Richard Hamilton sündis 24. veebruaril 1922 Londoni töölisperekonnas ning alustas kunstiõpingutega väga varakult, olles küll peagi sunnitud oma oskusi rakendama hoopis joonestajana sõjatööstuses. Akadeemiline kunstihariduski jäi Hamiltonil pooleli, seda ametlikult põhjusel, et ta "ei omanda õpetatut". Vähest omandatut rakendas noor mässaja aga peagi õpetajapositsioonis erinevates kunstikoolides ning kujundajana ICA näitustel. Hamilton oli Briti popkunsti pioneer olles viljelenud poppi aastaid enne selle ametlikku sündi. Tema ümbritsevaga aktiivselt suhestuv, intellektuaalne žanri- ja erialapiire ületav kunstnikupositsioon ei saanudki toota muud kui kriitilist, analüüsivat, samas poppi, glamuurset ja seksikat pilti uuest, moodsast, sõjahaavadest toibuvast igapäevaelust. Hamiltoni looming ei piirdu siiski legendaarse popiperioodiga, ta on tuntud nii murrangulise graafikuna, maalikunstniku kui hulgistemeistrina. Hamilton tegutses kunstielus aktiivselt veel kuni 1990-ndate keskpaigani, piirdudes hiljem eelkõige oma retrospektiivnäituste kujundamisega. 1993. aastal esindas Hamilton Suurbritanniat Veneetsia Biennaalil ning võitis Kuldlõvi. Nagu võib näha ka filmist, on eaka kunstniku suhe ümbritsevaga jäänud tänaseni samaks – intelligentseks ja irooniliseks.

Alates 2. märtsist on Kumu Dokumentaali programmis Linnafümfooniad.