Aprillis linastuvad Kumu auditooriumis filmisarja Kumu Dokumentaal raames "Linnasümfooniad".

Märtsikuu Kumu Dokumentaal võimaldas paljudel filmihuvilistel läbi kinolina reisida Helsingisse, Mumbaisse, Liverpooli, Shanghaisse ning Bogotasse. Aprillikuus on ootel Kairo, New York, Kopenhaagen ja Winnipeg. Mis ühendab neid linnu? Antud jada alustas ja ka lõpetab kaks konkurentsitult kõige väiksemat linna. Vahepeal saab liikuda absoluutselt hiigellike mõõtmetega megalinnades eri maailma laius ja pikkuskraadidele. Kogedes nii armsaid kodutänava idülle, kunstilist kaunidust kui prügisse ja liiklusummikutesse mattuvaid suurlinnu. Palju lootusi ja unistusi ning haaravaid võitlusi parema tuleviku – parema elukeskonna nimel.

Seda kõike näeb kolmapäeva õhtuti kell 18.00 Kumu Dokumentaali sarjas „Linnasümfooniad“, mis tähistab Euroopa kultuuripealinna aastat Tallinnas kunstiliselt kõrgel tasemel dokumentaalfilmidest koosneva kollaažülevaatega elust maailma linnades. Milline on see elu aga maailma linnades praegu, milline ta oli aastaid tagasi kui võibolla milline ta saab olema tulevikus, seda kõik käesolevasse sarja kuuluvad filmid meile omal kombel näitavadki.

www.poff.ee/kumu

06. aprill kell 18.00
Megalinnad: Kairo / Cities on Speed - Cairo Garbage
Rež / Director Mikala Krogh, Taani/Denmark 2009, 55’
Inglise ja eestikeelsete subtiitritega

Mikala Krogh film viib meid Kairo prügikorralduse sõna otseses mõttes räpastele mängumaadele. Kiirelt kasvanud linnas, kus praegu elab ca. 20 miljonit inimest on uputav probleem prügiga, selle käsitlemine on teravaks probleemiks. Aegadest saati on prügi haldamine toimunud nn „prügiinimeste“ poolt, mis on omalaadne ja üllatavalt toimiv süsteem, kus suudeti ülejääkidest eraldada vajaminev ning see uuesti turumajanduslikult käibele lasta. Selline paralleelmaailmas toimiv sotsiaalne süsteem on aga modernse linna arenguile jalgu jäänud. Film näitab paljude inimeste püüdlusi päevase 10 000 tonnise prügihulgaga hakkamasaamisel. On neid, kes tahavad süsteemi täielikult uuendada ning loomulikult ka neid, kellele sobivad, et asjad oleksid just nii nagu nad sajandeid isekulgevalt toiminud on. Kuidas lahendada Aafrika mandri suurima linna jäätmemajandust püüab näidata Mikala Krogh kohati sünge kuid tõsine ja mõtlemapanev film.

http://www.dfi.dk/faktaomfilm/danishfilms/dffilm.aspx?id=22401

12. aprill kell 18.00
Meie unistused linnast. New York / Our City Dreams
Rež/Director Chiara Clemente, USA 2008, 85’

Režissöör Chiara Clemente seob dokumentaalfilmi intiimse stiili ümbritseva linnaelu
efemeersuse ja kunstnike loominguga. Materjal on filmitud kahe aasta jooksul ning
vaatleb erinevate põlvkondade ja erineva päritolumaa ning kultuurikeskkonna taustaga viit
naiskunstnikku. Neid ühendab peale kire kunsti vastu ka ühine linn, mida nad kutsuvad
(kutsusid) oma koduks – New York.

Portreteeritavad on: Nancy Spero (1926 – 2009), kes oli 50ndate lõpust ja 60ndatel feministliku liikumise esiridades ning kelle looming tegeles sageli seksuaalse identiteedi ja sõjateemadega; Marina Abramovic – performance-kunsti pioneer, kes kasutab tihti kaasaegsetele kultuuriküsimustele reageerimiseks performance´ites oma keha; Kiki Smith, kes vaatleb inimkeha filosoofilisi, sotsiaalseid ja hingelisi aspekte töödes, mis on klaasist, kipsist, keraamikast, pronksist ja/või paberist; Ghada Amer, kes „maalib“ erootilisi lõuendeid tavalist niiti ja nõela kasutades ning kes keeldub kummardamast Lääne ja Islami kultuuri puritaanlike elementide ning „institutsionaliseeritud feminismi“ ees; Swoon – New Yorgi üks lootustandvamaid noori kunstnikke, kelle kütkestav ja hetkeline tänavakunst annab edasi suurlinna pulseeruvat elurütmi.

http://firstrunfeatures.com/trailers_ourcitydreams.html

20. aprill kell 18.00
Kopenhaageni unistused / Dreams in Copenhagen
Rež/Director Max Kestner, Taani/Denmark 2009, 72’
Inglise ja eestikeelsete subtiitritega

Max Kestneri film, on üks portreefilm, mille peakangelaseks on Taani pealinn Kopenhaagen oma tänavate, majade, avaliku ruumi ja mis peamine - inimestega, kes materiaalset ümbritsevust oma kohaloluga täidavad. See on ka film elamise viisidest, mida üks linn võimaldab ja samas kuidas ta muutub, omaenese näo järgi loodud olendina, sest valgus ja varjud muutuvad nagu öö ja päev ja aastaajad.

Niiet see film räägib tervikust, mille nimi on Kopenhaagen ja kus kõik on pidevalt möödumises ja liikumises nagu kõik selle linna inimesed, korterid või tänavajooned, kus kõik on saanud kokku üheks filmimise hetkeks jäädvustunud dokumendiks. Asetudes sellega tegelikult omal moel pika ajalooga linnasid portreteerivate sümfooniate ritta võibolla ehk julget emotsioonalset isiklikkust on siin rohkem tavalisest linnaportreest. Atmosfäärilise muusika on filmile loonud kuulus islandi helilooja Jóhann Jóhannsson.

http://www.upfrontfilms.dk/films2.php?mit_indhold_id=2&films_id=7

27. aprill kell 18.00
Minu Winnipeg / My Winnipeg
Rež/Director Guy Maddin, Kanada/Canada 2007, 80’

Kanada režissööri Guy Maddini austusavaldus oma kodulinnale Winnipegile. 2007. aastal Toronto rahvusvahelisel filmifestivalil Parima Kanada Filmi Auhinna võitjana on Guy Maddini kinoeksperiment mitmekihiline rännak tema peas läbi ta kodulinna - faktide ja väljamõeldiste kokkusulamine, mis viitab lavastaja kiindumusele tummfilmitehnika ja ennekuulmatu melodraama vastu.

Maddin loeb oma jutustajateksti tahtlikult ilmetult kirjeldades Manitoba külma ja tööstuslikku pealinna kui "lumist ja kuutõbist Winnipegi... Ma pean siit lahkuma. Ma pean siit lahkuma. Ma pean siit kohe lahkuma. Aga kuidas oma linnast põgeneda?"

Film on poeetiline segu minevikust ja mälestusest, lavastaja kirjeldab seda kui "dokumentaal- fantaasiat", milles on läbi põimunud filmitegija lapsepõlv ja kodulinna kultuuriajalugu. Filmis esineb palju sürrealismi elemente; muuhulgas rõhutatakse seda, et Winnipegis on kümme korda rohkem kuutõbiseid kui teistes linnades. Vastab see tõele? Nii või naa, kuid see on siiski suurepärane metafoor kohale, mis tundub samaaegselt nii elus kui surnud. Filmi naljakaima, ent emotsionaalseima teemalõnga tegelaskujuks on 1940ndate B-kategooria ikoon Ann Savage, Edgar G. Ulmeri kultusfilmi "Detour" peaosatäitja, kes kehastab filmis Maddini domineerivat ema.

Kirevate värvilaikudega must-valge film on silmale ilus jälgida. See melodraama, viha ja lustlikkuse fantaasiarikas keedus mõjub nagu armastus, mis on segunenud kahetsuse, usumõtiskluste ja salapäraga.

Festivalid ja auhinnad: Toronto (Best Canadian Feature Film), Berlin, Karlovy Vary, Sarajevo, Melbourne, Vienna
Guy Maddin (s. 1956, Winnipeg, Kanada) on üks omapärasema filmikeelega režissööre
maailmas, kes lavastas oma esimese täispika filmi "Tales from the Gimli Hospital" 1988. aastal. Tema loominguline haare on laialdane, lisaks täispikkadele filmidele on ta teinud ka telefilme, lühifilme, horrorstiilis tantsuetendusi, rock- ja ooperivideosid ning mitmeid eksperimentaalfilme.

http://www.youtube.com/watch?v=aY9BtROpNQ4