Lätimaa piiri ääres Valgamaal ootab meid Taagepera Loss, mis on üks paremini säilinud juugendstiilis mõisahooneid Eestis. Kohale jõudes avanev vaade on suursugune – mõisahoone mõjub keskaegse linnusena võimsate uste ning 40-meetrise peatorniga. Vaatamata jõulisele välimusele peitub teiselpool uksi vana-aja südantsoojendav luksus, mida järgnevas jutus ka tutvustame.

Mõisnik Hugo von Stryk lasi Taagepera Lossi ehitada 1907. aastal, valmis sai mõis aastaks 1912 ning väidetavalt kivist seetõttu, et varem sel kohal asunud kaks puust mõisahoonet olid maha põlenud. Mõisomanik ei hoidnud lossi ehitamisel raha kokku, kuuldavasti veeti ehitusmaterjali hobustega isegi Riiast kohale. Tänu hästi säilinud hoonele oli võimalik hilisem lossi renoveerimine ning külastajatele on Taagepera Loss avatud alates 2003. aastast.

Lossis võtab meid vastu soe ning sõbralik Taagepera Lossi müügijuht Kerli Pauskar, kes tutvustab lähemalt lossi ning sealseid tegemisi. Esmalt jalutame mööda koridore ning piilume uste vahelt vabadesse tubadesse. Lossihoone kahel korrusel on avarad saalid ja 32 numbrituba, mille seas on luksuslikud sviidid, suured lossitoad, peretoad, kahe- ning ühetoalised numbritoad. Toad on kõik erinevad ning võluvad oma luksusliku, kuid koduse miljööga. Pruutpaarile mõeldud Paruni öösviiti astudes täitub ruum ülevate emotsioonidega, kõrge baldahhiinvoodi ning avatud vannituba on justkui pilt muinasjutust.

Taagepera Loss on põnevalt sopiline, koridorides ning mitmetes avatud ruumides ootavad peost väsinud või vaikset kohta otsima tulnud külalist kutsuvad istekohad. Miks mitte puhata jalga hetkeks baltisaksa stiilis laua ääres ning rüübata mõnda peenemat jooki. Peo- ja seminarisaalideks on avar ja kõrgete lagedega Hugo saal, mis on ühendatud veidi väiksema Bernhardi saaliga. Hubane kaminaga Jahisaal sobib suurepäraselt kohvipausideks või suurte ürituste ajal tantsusaaliks. Restoranis pakutakse ka hommiku-, lõuna- ja õhtusööke, kuid läbisõidul olles tasuks alati ette helistada, et kokk teaks pannid tulele panna.

Taagepera loss on enim tuntud kui Eesti parim pulmapaik. Keskmiselt toimub seal kolmkümmend pulma aastas. Teadagi on pulmaliste lemmikaeg suvi, nõnda on ka Taageperas, kus tipp-hooaeg on juuli ja august. Kõikidele huvilistele teadmiseks, selleks suveks ei olegi kõik nädalavahetused veel pulmadeks broneeritud! Võimalusel võiks kaaluda ka nädala sees pulma korraldamist, kuna see on nädalavahetusest pisut odavam ning ega armastus aega küsiJ. Pulmakülalisi saab kutsuda kuni 140, kuid Kerli Pauskari sõnul oleks mugavam 70-80 külalist, siis jääb tantsuks rohkem ruumi.

Pulmakorralduse juures peab Kerli kõige tähtsamaks, et pruutpaar tutvuks esmalt kohaga, sest sellise tähtsündmuse puhul peab tunne olema õige. Sellel põhjusel on ka Taagepera Lossi koduleht hästi informatiivne, et külastajatele oleks kogu informatsioon kättesaadav ning olemus üheselt mõistetav. „Parim tulemus ning kaunis pulm saavutatakse pika koostöö tulemusena,“ ütleb Kerli, „mistõttu on oluline enne inimestega lähemalt tutvuda, et soovitused oleksid neile sobivad ja neist lähtuvad“. Personaalse suhtlemise ning avatud informatsiooniga soovib Taagepera näidata oma usaldusväärsust. Pikk kogemus pulmade korraldamisel võimaldab pruutpaaril jätta peaaegu kõik Taagepera hooleks – alates pulmaisast kuni hobukaarikuni.

Peamiseks sihtrühmaks on küll pulmalised, kuid üheks põnevaks kliendigrupiks on soome ning rootsi jahimehed, kuna lossi lähistel on väga palju jahimaid. Lossis pakutakse võimalust korraldada ka seminare ning firmaüritusi. Lisaks majutusele ja toitlustusele on külastajatele lossis võimaldatud ka massaaž, jalgrataste rent, kanuumatkad, matkarajad ning teised loodusega seotud tegevused. Lisaks on võimalik tellida näiteks õhtusöögi kõrvale humoorikat lossi ajaloo teemalist näidendit. Aastaringselt korraldatakse ka erinevaid kontserte.

Tulevikus näeb ja loodab Kerli, et Taagepera kõrvalhooned saavad samuti restaureeritud ning mõis oleks atraktiivne sihtkoht aastaringselt, mitte ainult ürituste korraldamiseks vaid ka individuaalkliendile. „Kogu kompleksi väljaehitamisel suureneb ka lisateenuste hulk, näiteks võiks kohapeal tegutseda sepp ja erinevad käsitöökojad ning golfi-väljakud, kus külastajad saaksid vaba aega veeta ning ka möödasõitjatel oleks põnev peatuspaik.“ Ta lisab: „Kindlasti leiaksid oma koha ka hobused, keda saaks ka pulmadeks kaariku ette rakendada“. Lisaks tahetakse välja arendada erinevaid spaa-teenuseid. Tasakesi juba liigutakse eesmärgi poole, reinvesteerides suurema osa tulust.

Olulise märkusena peab mainima ka seda, et lossi omanikud on eestlased, kuna paljud sarnased ettevõtted on välisinvestorite poolt ülevõetud. Lisaks tegutseb lossis põhikohaga seitse inimest ning suvel on ühe üritusega seotud vähemalt viisteist tegusat töötajat. Kord aastas korraldatakse personaliga ka väljasõite erinevatesse sarnase suunitlusega paikadesse, et kõik saaksid oma töökeskkonnast välja ning omandaksid uusi kogemusi.

Lossides räägitakse alati ka üleloomulikest nähtustest ning põnevatest legendidest. Kerli ise Taageperas ühtegi vaimu kohanud ei ole, kuid üks vanahärra olevat korduvalt maani valges kleidis daami kohanud. Kummituslikuma mulje jättis hoopis kohalik lossi kass, kellest juttu oli mitmel korral, kuid keda ei õnnestunud kordagi näha.

Taagepera Lossi edu saladuseks peab Kerli mõisahoone unikaalsust ning hubast miljööd. „Teiste sarnaste mõisahoonetega võrreldes mahutab Taagepera ühte hoonesse kõige rohkem inimesi,“ sõnab Kerli. „Olulist rolli mängib kindlasti ka personali soe ja sõbralik vastuvõtt“. Ka on külastajad kiitnud hinna ja kvaliteedi suhet ning püüdlikkust ürituste korraldamisel, lisab Taagepera Lossi entusiastlik müügijuht, mainides, et Taagepera Lossis pööratakse tähelepanu ka pisematele detailidele.

Taagepera Lossi personali püüdlikkust on tunnustatud ka väljastpoolt, meile lossi tutvustanud Kerli, kel Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis veel vaid lõputöö teha, valiti aastal 2011. parimaks turismitöötajaks Valgamaal. Tema soovitus kõikidele teistele turismitöötajatele on: käitu külastajatega nii, nagu sa tahad, et sinuga käitutakse. Lisaks leiab ta, et inimene peab tahtma teha seda, mida ta teeb, ning asja tuleb teha hingega, sellisel juhul on võimalik jõuda igal alal kaugele. „Sind märgatakse, kui sa teed seda, mida sa ise naudid.“ Kerlile meeldib selle töö juures kõige rohkem, et töö on mitmekülgne ning rutiin on raske tekkima, kuna kogu aeg on midagi teoksil ning ülesandeid on mitmeid ja erinevaid. Hetkel on Kerli alustanud vene keele kursustel käimist, et vene külastajatega nende emakeeles suhelda.

Edasiviivaks jõuks peab Kerli väikest konkurentsi ning koostööd kohalike turismiarendajate ja teiste ettevõtetega. Turismiasjalistega info jagamine on vajalik, kuna nõnda saab end ümberkaudsete tegevustega kurssi viia. Kui teinekord lossis külastajaid rohkem peaks olema kui vabu kohti, siis soovitavad lossielanikud neile ümberkaudseid turismiettevõtteid, sest, nagu Kerli ütleb: „Turist peab ikkagi piirkonda jääma!“

Ja eks oma tõetera selles ütlemises on – Taagepera võlub oma oma hinge ja ajalooga. On ju Kerligi Taagepera Lossi juba seitsmeks aastaks pidama jäänud, kuigi esialgu plaanis ta siia vaid kahenädalasele praktikale tulla. Ega’s muud kui teretulemast võluvasse ning vastupandamatusse Taagepera Lossi!

Allikas: SA Lõuna-Eesti Turism