Paadunud vandaalid hävitasid kolmandiku Kadrioru lilledest

Vandaalid hävitasid kolmandiku Kadrioru parki äsjaistutatud lilledest.

Alates 4. juunist pargi uutele peenardele istutatud erksavärvilistest suvelilledest on juba kolmandik asendada tulnud. Pargi direktori Ain Järve arvutuste kohaselt on lillede asendamiseks juba praegu kulunud rohkem kui 20 000 krooni. Lilli kisuvad üles vargad ja vandaalid.

Koeraomanik tahtis peksa anda
Sellest kevadest on terve pargi lillepeenardel uus kujundus. Nii kaunistavad luigetiigi ümbrust vöökirjamustrilised lillepeenrad. Just lillede istutamise ajal tuli Järve sõnul parki inimene rotveileriga. Ometi on üleval märgid, mis keelavad pargis koerte jalutamise. Koer tormas vabaduse üle rõõmustades joonelt lillepeenrasse ürgseid vajadusi rahuldama. Turske koeraomaniku korralekutsumine oleks pargitöötajatele

äärepealt füüsilise noomitusega lõppenud.
“Ma arvan küll, et need, kes lilli juurtega nopivad, ei vii neid isiklikesse rõdukastidesse,” oletas Järve. “Paljud noored inimesed kisuvad lilli niisama üles ja viskavad hiljem minema. Kahtlustame lillede kadumises narkomaanide lainet, mis puhuti pargist üle käib, sest kõrvalasuvates, omanikele kuuluvates varemetes kuuldavasti ostetakse-müüakse seda kraami.”

Kalamehed pakkusid
turvamehele pistist
Järve sõnul on kõige traagilisem see, mis toimub õhtuti luigetiigi ääres. Alates 2001. aasta kevadest tavatseb seal kalastada väliste tunnuste põhjal otsustades keskmistest jõukamal järjel olev eestlastest ja venelastest koosnev sõpruskond.
Ehkki avalikes parkides on kalapüüdmine ja suplemine keelatud, tõstetakse Weizenbergi tänava äärde pargitud luksusautodest välja kõige kaasaegsem kalapüügivarustus ja hakatakse tiigi ääres aega veetma.
“Kaks meie nüüdseks surnud luikedest langesid selle harrastuse ohvriks. Neil kalameestel on ju põhjaõnged jms varustus kaasas – luik jälle vee pealt ei söö. Eks siis leitigi eelmisel aastal lahkamisel kahel surnud luigel konksud kõrist,” lausus Järve nukralt.
Direktor tunnistas, et kalastama tulnud poisikluttidega saab hakkama, aga iseteadvate ja ülbete õngeleotajatega mitte. Pargi juhtkond oli sunnitud appi palkama turvafirma Securitas, kelle esindajale “kalamehed” hiljuti täiesti avalikult pistist olevat pakkunud.
Igal kevadel pannakse parki üles 50 korras pinki ning iga septembrikuu alguseks on 35 neist katki pekstud ja lõhutud.
“Vahel hommikuti tuleb selline imelik tunne, et pingid muudavad öösel iseseisvalt asukohta. Kuidas muidu seletada, et igal õhtul nihkub osa neist kümneid meetreid oma õigest paigast eemale? Üks pink kaalub 300 kilo. Eelmisel aastal leidsime me ühe pargipingi üsna kõrgelt puu otsast,” ei varjanud Järve hämmingut. Mõned pargipingid on käsisaega keskelt pooleks saetud.
Mere alleel käib vandaalide kamp ratta- või saekettidega suuri puid välja suretamas. Mullu tuli sagedase nüpeldamise ohvriks sattunud kolm täies elujõus hobukastanit maha kanda.

Päikesekell saab turvaklaasi
Mitu korda on viimase nädala jooksul püütud lahti kangutada pargis asuva päikesekella kiviplaati. Kella seier lõhuti eelmisel aastal. Lõhutud kella kõrvalt avastas administratsioon kuus purukspekstud prügikasti. Prügikaste on pargi töötajatel aegade jooksul tulnud välja õngitseda ka luigetiigist.
Loodetavasti peab päikesekell oma praegusel kujul järgmise nädalani vastu, sest selleks ajaks peaks Järve sõnul paigaldatama uus seier ja turvaklaas.
Omaette probleemideks on pargis ka grafiti, eriti luigetiigi kaptenisildadel ning Kreutzwaldi ausambal, mida sageli millegipärast just valgeks üritatakse värvida. Praegu on pargi töötajate suurimaks kolliks, mis rahulikult uinuda ei lase, eelolev Õllesummer lauluväljakul. Selle vastu, et sinna minnes läbi Kadrioru pargi jalutatakse, pole Järvel midagi. Hullem on hommikupoole ööd linna suunduva seltskonnaga, kellelt võib mõndagi oodata, pelgab Järve.

EPL