Riias väärib avastamist ka agulimiljöö

Veidi räämas armsad puumajad, aeg-ajalt mööda kolisev vana tramm, tänaval komberdavad tädikesed, mööda silkavad lapsed ja koerad, tänavanurgal aega surnuks löövad mehed, inimtühi väike odav kõrts, kevadiselt lõhnavad sirelid, 1990. aastatest jäänud väsinud müüjaga nurgapood, matusebüroo Paradisus – selline on kevadise Riia aguliidüll.

Nelja aasta eest ehitatud kahe tärni hotell Dodo hotel Riga, mis tegelikult on pigem väga korralik hostel, asub sellises veidi väsinud moega linnaosas Jersikas ielal. Ööbimine koos korraliku hommikusöögiga maksab paarkümmend eurot inimese kohta.

Riia kesklinna on sealt mõnus pooletunnine jalutuskäik, trammiga saab veidi kiiremini. Plaanides nädalalõppu naabrite pealinnas, soovitangi soojalt otsida endale öömaja kesklinnast veidi eemal, sest äärelinn on võrratult kütkestav. Eriti siis, kui päike paistab.

Lisaks aguliromantikale sai tehtud ka mõned tavapärased turistidele mõeldud käigud. Näiteks Riia teletorni peaaegu saja meetri kõrgusel asuvalt vaateplatvormilt avaneb läbi uskumatult määrdunud klaaside kaunis vaade Daugava jõele ning Riia linnale.

Teletornis on võimalik kuulda ka jutuka giidi ajalootutvustust. Tuleb aga arvestada, et giid räägib ainult vene või läti keeles.

Kauni ilmaga julgeks soovitada ka paadisõitu Daugava jõel. Pooleteisetunnise rahuliku loksumise, meeldiva muusika ja teeninduse saatel on mõnus lobiseda, jõeäärset linna uudistada ning puhkust nautida.

Kirjutamata ei saa jätta Jurmala veepargist. Kuna ma polnud seal varem käinud, otsustasin koha üle vaadata. Hiljem kahetsesin veidi, et ei läinud selle asemel hoopis linnaga tutvuma ja mere äärde jalutama.

Veekeskuses ulatus piletisaba kassa juurest pea välisukseni. Ja kuna inimesi oli palju, siis tuli vähegi huvitavamate torude juures omajagu oodata. Olles mõned korrad alla lasknud, sai selgeks, et ootamine ei kaalu üles sõidust saadud rahulolu.

Küll aga saab Jurmala veekeskuses mõnusalt mullivannis lesida, rahulikult ringi sulistada ja otse vees baarileti taga uhkeid jooke lürpida. Keskmise eestlasena oleks tahtnud ka paar kiiremat tõmmet ujuda, ent tavalist ujumisbasseini seal paraku polnud.

Saksofoni puhuv tänavamuusik, pubidest kostev jalgpallimelu, lahked inimesed, kes on nõus kaasa tulema ja su õigesse kohta viima – selline oli Riia kesklinn öösel. Kesklinnas asub ka klubi Depo, kus saab mõnusalt tantsida.

Klubis on lausa kolm erineva muusikaga ruumi. Ühes kõlab veidi vaiksem muusika. Alla keldrisse viivast trepist jõuab teise ruumi, kus kohalike jutu järgi mängivad nädalavahetuseti mitmesugused bändid. Kolmas ruum meenutab valgete kahhelkivist plaatide tõttu veidi vana kooli ujulat.

Kui keegi paluks mul kirjeldada Riiat kahe sõnaga, oleks esimene vastus, et see on nii kodune, ent samas võõras. Kodune seetõttu, et paljud asjad on täpselt nagu Tallinnas – inimesed ja majad on sarnased ja isegi Rimi kliendikaart töötab poes suurepäraselt. Teisalt on palju asju, mille tõttu adud, et päris oma kodu see siiski pole.

Allikas: Tarbija24