1. novembri õhtupoolik tõi Kuressaare lossi palju neid, kes teavad ja oskavad hinnata Saaremaa tunnustatud käsitöömeistri Selma Pahapilli töid. Elutööd.

Keldrisaali on üles sätitud palju-palju erinevaid käsitööesemeid. Vägisi jäi mulje, et sellist asja polegi, mida Selma Pahapill poleks käsitöölisena teinud: tikkinud, kudunud, õmmelnud, heegeldanud, vaipu valmistanud... Eriti uhketena aga paitasid silmi pastelsed maalid, mis polegi maalid.

Need on käsitsi tikitud tööd ja raami pandud. Niimoodi esitatuna mõjuvad need kunstiteostena. Aga need nad ju ometi ongi – omalaadsed ja ainukordsed. Sellised, millesse on talletatud käsitöölise hing ja näpuosavus.

Sama kehtib teiste Selma Pahapilli tööde kohta, igas neis on soojus ja elujõud. Ning need kõik mõjuvad uhkete ja ilusatena. “Kui ma proua Selma käest küsisin, mis ta näitusest arvab,“ rääkis Saaremaa muuseumi juht Endel Püüa näituse avamisel, “siis oli ta ise ka kohkunud. Kodus on tal ju kõik kokku lapitud. Ja ma arvan, et proua Selma näeb oma taieseid siin, selles saalis esimest korda nii korralikult esitatult.“ Näituse sättisid üles Tanja Bõstrov ja Jürje Koert muuseumist.

Raul Salumäe Saaremaa muuseumist täiendas, et see väljapanek on läbilõikenäitus, kus on üles seatud tööd, mis peegeldavad ka oma aega ja rahvakultuuri. “Ja me veel ei tea, kui suure hardusega vaatavad järeltulevad põlved neidsamu esemeid,“ sõnas ta ja viitas sellele, et paljud sellist laadi teosed on leidnud tee muuseumidesse.

Näitus sai alguse ühest väikesest külaskäigust. “Selma Pahapill tuli kevadel meie majja ja ütles, et temal on üks salasoov,“ selgitas Endel Püüa. “Et temal on palju ilusaid asju kodus – äkki saaks neid kuidagi näidata Kuressaare lossis.“ Nii külastanudki muuseumirahvas omakorda Selma Pahapilli kodu. “Nad tulid ammulisui tagasi, ahhetasid ja ohhetasid ja ütlesid, et sealt saab mitu näitust,“ kirjeldas Püüa. Ja asi oligi otsustatud.

Selma Pahapill pärjati pea aasta aega tagasi Kadakmari 2011 elutöö auhinna laureaadi tiitliga. Selma Pahapill on sündinud 1932. aastal. Esimesed kindad kudunud Selma valmis vahetult enne kooliminekut ja sellesama paariga ta oma kooliteed alustaski. Esimese kampsuni pusis ta valmis teise klassi koolilapsena. Suguvõsas olnud palju käsitööoskustega naisi, neilt sai Selma õpetust ja innustust kudumiseks, tikkimiseks ja tööks kangastelgedel.

Käsitööd ei jätnud Selma Pahapill ka aastail 1949–1957, mil ta oli küüditatuna Siberis Novosibirski oblastis. Nii heegeldas ta seal rullniidist ise oma akendele kardinad ette.

Aastate jooksul on Selma Pahapill osalenud erinevates käsitööringides ja koolitustel. Pärnu kodumajanduskoolis on ta masintikandit õppinud.
Ühtviisi meelsasti tegeleb Selma kudumise, tikkimise, heegeldamise, kangakudumise ja pärltikandiga. Ta on oma töid toonud välja mitmetele Saaremaal toimunud näitustele ning neid võib leida nii mõneski kodumaakonna käsitööäris.

Õnnitlejaid oli palju, nende seas rahvakultuuri spetsialist Krista Lember, Valve Heiberg maavalitsusest, Imbi Padar kui KadakMarja eestvedaja ja Laine Tarvis Eesti maanaiste ühendusest.

Näitus jääb avatuks 9. detsembrini.

Allikas: Meie Maa