Kuigi Kibuvitsa puhkemaja on saanud oma nime kinnistu järgi, ülemäära palju sedasama kibuvitsa me krundilt ei leia. Siin valitsevad kadakad ja käharad männipuud, mis parasjagu õitsevad ja aeg-ajalt tuulekeerdudega õuele kollakaid tolmupilvi lennutavad. Üks metsõunapuu on ka, täiuslikus õiteehtes.

“Algul oligi siin vaid suur kadakaväli,” ütleb kodumajutuse perenaine Andrea Pajuniit ja lisab, et mändidel-kadakatel on vähemasti üks hea omadus – sügisel pole vaja lehti riisuda. “Minu idee oli hoida siin kõike võimalikult looduslikuna.” Seepärast ongi maja sätitud puude ja põõsaste vahele, peenrad ja rajad jälgivad põõsagruppe ning inimese tahe siin liialt ei domineeri. Hoone ise asub Kuressaarest seitsme kilomeetri kaugusel kaunil Muratsi poolsaarel.

“Maja sünnilugu on juhuslik, kuigi ma usun, et päris juhuslikku ei ole siin elus midagi. Seda krunti pakkus mulle üks tuttav ehitaja. Algul oli see mõeldud investeeringuna, aga kui ma seda maatüki nägin, oli majaehitamise otsus selge.

Unistus oma maakodust on mul alati olnud. Mõtlesin aga, et esialgu ostan endale maatüki ja eks majagi saab sinna kunagi ehitatud. Aga ehitaja hea nõuande kohaselt tegime maja ehitamisega kohe algust, kui maatükk oli välja valitud.

Ehituse käigus olid suureks abiks ka minu kallid vanemad ja isegi vennas käis nõu ja jõuga abiks. Ka kõik välitööd on koos perega omal jõul tehtud. Selline koostöö on ühendav ja rõõm lõpptulemuse üle mitmekordne. Unistused saavad reaalsuseks. Kibuvitsa koha loomisel õppisin ja kogesin, et kui inimene usub oma hingesoovidesse, siis need kipuvad täituma, ja vahel isegi kiiremini, kui oodata oskad.”

Linn on lähedal, samas on kinnistu eraldatud. Küla on küll ligidal, aga teisi maju ei paista. Maja on metsa sisse nii ära peidetud, et tee pealt ei hakka silmagi. “Just selline privaatsus mulle meeldibki,” kinnitab Andres. Mereni on siit napid poolteist kilomeetrit. On floorat ja faunat. “Mul on siin ka oma metskitsed, kes käivad aias põhiliselt õunte pärast. Rebane käib ka ja naabri kaks musta kassi.” Üks üsna oma öökull olevat ka.

Perenaine on oma valdustega igati rahul. “Kõik on väga hästi välja tulnud, maja on kompaktne, aga samas ka ruumikas.” Esimene korrus on palkidest, teine puidust laudisega. Selline ehitis tahab natuke vajuda ja karkass seisiski ligi aasta. Ehitus oli pikem protsess. Lõplikult sai hoone valmis 2007. Andrea ise osales ehitamises algusest peale. “Mul olid kasutada palkmaja alusprojektid, mida ma ise kohendasin, ehitaja andis ka näpunäiteid, vaatas oma hindava pilguga üle, et see kõik ikka koos püsiks.”

Püsib küll. On kena nii seest kui väljast. Maja on avar ja päikseline, kasutatav nii oma tarbeks kui ka aastaringselt turistide majutamiseks. “Sel ajal kui siin turistid puhkavad, olen ise linnas.”

Palgid ja puitpõrandad lasevad hingata majal ja inimestel, kes siin puhkust naudivad. “Palk ehitusmaterjalina võib ju tulla kallim, kuid lõpptulemus on täiuslikum kui viimistluses kipsplaadi ja tapeediga jändamine. Enne sissekolimist sai palksein üle lihvitud ja natuke valgemaks toonitud. See on saaremaine kuusepalk ja päike kipub seda väga kollaseks pleegitama.”

Omaette vaatamisväärsused on leidlikud ja lõbusad kujukesed, mida leiame nii toast kui ka maja ümbert. Lisaks skulptuuridele kaunistavad tubade seinu kunstnik Reiner Kühnle (Reiner Kühnle sündis 1958. aastal Saksamaal Heilbronnis. Ta on saanud kaubandusalase hariduse, töötanud laojuhataja, aedniku ja aiakujundajana. Kühnle on kunstis, aianduses ja feng shuis iseõppija. T. K.) maalid. Tema isikupärane vannitoakujundus on kahtlemata maja üks disainipärleid. Siin on põranda- ja seinakattes ära kasutatud mujal majas ülejäänud kahhelplaadid neid omavahel kombineerides ja mustrisse lõigates.

“Kui vähegi loomemeelt on, siis ei maksa mitte midagi ära visata. Idee oli Reinerilt ja mina aitasin ka kaasa. Talle meeldib väga taaskasutus ja enamik tema kunstiteoseid on sündinud vanadele asjadele uut elu andes. Tema kunsti ei osata võib-olla veel hinnata,” märgib Andrea tänaseks Saksamaale tagasi kolinud sõbra iseloomustamiseks. Reineri tehtud lae- , seina- ja laualambid on tõelised kunstiteosed, mitte pelgalt valgustid. Eriliselt mõjuvad ka kuivatatud lehtedest “mandalad”.

Andrea on õppinud usuteadust. “Lisaks olen läbinud Sisemise Tarkuse koolis 1. ja 2. kursuse ja oman reiki II taseme pühitsust. Minu kutsumus on mõista maailma tervikuna. Usun, et kõik on üks ehk kõik loodu on omavahel seoses. Mu soov on olnud luua koht, kus on rahu ja kuhu inimestele meeldib tulla. Olla vaikuses kooskõlas loodusega. Paljud külastajad on tunnistanud, et siin on väga hea atmosfäär, väga hea aura. Seda on nad meie külalisteraamatusse kirjutanud. Ometi ei kasutanud ma seda maatükki valides ei feng shuid ega käinud vitsaga energiaid mõõtmas. Head atmosfääri on võimalik ise luua -kunst, muusika ja rahumeelsed inimesed.

Armastan kuulata tiibeti munkade mantraid (kurguhäälel musitseerimine) ja Tiibeti laulvate kausside helisid, need pühad meloodiad ja psalmid mõjutavad ruumi energeetikat puhastavalt ja rahustavalt.

Samuti viin aeg-ajalt läbi puhastusrituaale– viiruki, kadaka ja salvei suitsutamisega tubades. Üks minu moto on: külva head, siis kasvab head! Hiljem olen vaadanud, et paljud asjad ongi õige koha peal,” arvab perenaine ja toob näiteks osa punast põrandat köögikeskel. (Täpsustus feng shuist: ruum jagatakse 9 osaks, 3x 3. Välisuks on ruumi keskel esiosas ja punast tooni peaks siis kasutama ruumi keskosa tagumises osas, kuhu juhtus tulema kööginurk. Looduse ürgelementidest on see ruumiosa tuleelemendi sfääris. Tule toon on punane.)

“Oma köögile valisin just punased põrandaplaadid, mis tekitavad sooja ja õdusa tunde ja annavad ruumile elavust. Köögis asub ju ka tavaliselt küpsetusahi, mis samuti suurendab selle ruumiosa energeetikat. See on ka suhtlemise nurk, kööki tavaliselt kogunetaksegi vestlema,” räägib Andrea.

Esimesel korrusel asuvad lisaks avatud planeeringuga elutoale üks magamistuba, WC ja saun. Elutoa keskel ilutseb kõrge punasest tellisest kamin-ahi, mis võimaldab külalistel nautida elava tule paitust ja soojust. “Ahjumeister oli väga hea!” Majas on lisaks puuküttele õhk-soojuspump, millel on ka jahutussüsteem, kui suvel liiga palavaks läheb. “Maja soojapidavus on väga hea,” kinnitab perenaine.

Andrea elas ja töötas paar aastat Iirimaal. Müüs lühtributiigis valgusteid. Ühe neist on ta ka siia koju toonud. “See meenutab mulle natuke pendlit. Pendel koondab energiat. Kuna lühter-pendel on söögilaua kohal, aitab see perel ühtseteks söögiaegadeks kokku tulla, olla üksteise vastu tähelepanelikud ja mõistvad.”

Andrea tunnistab, et tänu Iirimaal oldud ajale see majaehitus tuligi. Seal sai raha teenitud. “Pärast ülikooli lõpetamist tahtsin minna maailma vaatama. Mul on selline seikleja hing. Ja sattus ette Iirimaa. Iirlastel on eestlastega palju ühist. Neil on au sees keldi kombed ja eks eestlasedki otsi oma juuri. Nad on lahked, sõbralikud ja hea huumorimeelega. Nad ei ole seal liiga uhkeks läinud nagu mõned suured kultuurrahvad. Mul on seal veel praegugi palju sõbrannasid, aga ma tunnen, et minu koht on nüüd siin. Tagasi ei kipu, minu juured on nüüd siin. Aga Iirimaa on jäänud mulle armsaks siiani. Kui kusagil Dublinist või Iirimaast räägitakse, tundub, nagu räägitaks minu teisest kodust.”

Maja suured aknad toovad tuppa päikese ja maja ümbritseva roheluse.
Saunaosa riietusruumist pääseb otse terrassile päikeseloojangut või hommikukohvi nautima.
Teisel korrusel on kolm magamistuba, vannituba ja avar trepihall. Suures magamistoas lubab maast laeni aken nautida kadakaste väljade võlu. “Üks külastaja ütles, et teil on siin kohe miljonivaade!”

Seinal ripub Andrea vanaema Hilda tikitud seinavaip. See tuletab meelde perenaise Muhumaa juuri. Muhu lilltikandis seinapilte leiame veel teistestki tubadest. Nurgas seisab Reineri meisterdatud võrevoodi, mis oli omal ajal tehtud Inglile, kuid nüüd saavad seda kasutada kõik väikelastega külastajad.

“Minu isa tegi ka puutööd. Palju puitmaterjali on isa töödest alles jäänud. See ongi Kibuvitsamaja üks mõte – kasutada ära juba olemasolevat, alati ei ole vaja uut osta!”

Kibuvitsa erilisus on tema mitmeotstarbelisus. Samas ei näe maja kuidagi hotelli või pansionaadi moodi välja. Siin tunneb end koduselt nii pererahvas kui ka puhkaja.

Üks päris õige puhkemaja näebki välja justnagu päris kodu. Lõpuni valmis ei saa ükski linn ega ükski maja. Nii ka siin. Alati saab ju midagi juurde ehitada, vaba maad on umbes 0,8 hektarit.

Vaata ka: www.kibuvitsa.webs.com

Tekst: Tõnis Kipper
Pilt: Peeter Kukk