Internet maale — võimalik, aga mitte igal pool ja alati

Maainimesel, kes koju internetiühendust soovib, on tegutsemiseks kolm võimalust: pommitada Elioni palvekirjadega, teha koos naabritega ise võrk valmis või jääda ootama aega, mil riik lõpuks täidab oma lubaduse ja tagab igale elanikule andmeside.

Kõigepealt pöördub interneti soovija tavaliselt teenusepakkuja poole. Elioni ADSL-i leviala Viljandimaal on pidevalt laienenud, ent see ei kata veel kõiki suuremaid kohti. Maapiirkondade elanike vajaduste rahuldamiseks mõeldud RDSL levib praegu ainult Kõpu ümbruses. Arenguhüpet ala suurendamiseks Elioni internetiteenuste juht Maiko Kalvet paraku ei lubanud.

«Praegu meil senitehtuga võrreldes olulisi muudatusi plaanis ei ole,» ütles Kalvet. «Arendame küll nii õhu kaudu levivat kui maapealset interneti leviala, kuid kindlasti ei tasu loota, et see lähiajal igale poole jõuab,» sõnas ta.

Elion teeb võrgu sinna, kus on kasulik

Enamasti mobiilimastidest jagatavaid RDSL-i ehk traadita interneti ühendusi ehitab Elion sinna, kus sellele on vähemalt kümme taotlust. Kuid sellestki ei pruugi piisata, sest Kalveti sõnul ei ole kõikjal RDSL-ile vajalikke tehnilisi võimalusi või on olud sellised, et võrgu tegemine läheb liiga kalliks.

Talumehele, kes oma aknast silmitseb teisel pool põldu kõrguvat mobiilimasti ning loeb lehest telekommunikatsioonifirma kasuminumbreid, võivad need põhjendused arusaamatuks jääda.

«Kõigepealt maksavad saatjad,» alustas Kalvet. «Ka mastiomanikule tuleb tasuda, hoolimata sellest, et EMT ja Elion kuuluvad ühte kontserni. Olulisem on aga see, et ühendus tuleb kõigepealt mastini viia. Seda saab teha näiteks ühelt mastilt teisele hüpates, aga need peavad asuma nähtavuskaugusel,» lõpetas ta loetelu.

Maiko Kalveti sõnul on Elioni nagu iga teisegi firma eesmärk kasum ning ettevõte ei tegele majanduslikult kahjulike projektidega. «Praegu jõuab internet kätte 90 protsendile Eesti elanikest. Iga järgneva protsendini jõudmine nõuab suuremaid kulutusi. Seepärast peab väikestes kohtades inimestele appi tulema riik või omavalitsus. Riigi poolt on üht-teist küll kuulda olnud, kuid paraku on asi praegu soiku jäänud,» rääkis Kalvet.

Võrgu saab ka ise üles panna

Kui telekommunikatsioonigigant kolkaküla klientide vastu huvi ei tunne, ei tähenda see siiski seda, et ühenduse saamise lootus tuleb täiesti maha matta. Eestlaste leidlikkus on piiritu nii umbrohu ja ebasobiva kliimaga võideldes kui ka tehnoloogiliste lahenduste otsimisel.

Mitmel pool Eestis, sealhulgas ka Viljandimaal, on maamehed ise tööle pannud võrgu, millega jagatakse laiali vallakeskusest tulevat internetti. WiFi abil saab ühendust viia umbes viie kilomeetri kaugusele, tingimuseks on otsenähtavus saatja ja vastuvõtuseadme vahel.

Elioni Viljandi esinduse juhataja Peep Bergmanni sõnul pole sugugi harv juhus, kui maamees astub poodi ja küsib, kuidas kodukülasse internetivõrk ehitada. Ning mõnel pool, näiteks Uusna ja Mõisaküla kandis, on selline ka püsti pandud.

Seadmete hinnad jäävad Bergmanni andmetel paari-kolme tuhande krooni kanti. «Saatjad asuvad katustel või spetsiaalselt paigaldatud mastidel. Puu otsa ei saa seda panna, sest kui see tuule käes liigub, siis levi kõigub,» lausus ta.

Portaali wifi.ee toimetaja Viljo Haamer ütles, et kui külamehed väga tahavad, on internetiühenduse saamine maakodudesse tihti lihtsam kui arvata võib.

«Sellega on nagu heinateoga: kui kogu küla ühiselt töötab, saavutatakse tulemus lihtsamalt. Kõigepealt tuleks võtta valla kaart ja vaadata, kus on lähim interneti levi punkt ning seejärel hakata tehnilisi üksikasju uurima,» seletas Haamer.

Haameri sõnul tasub pöörduda ka vallamajja, et võrk omavalitsuse toel püsti panna. «Eestis on vähemalt kümme omavalitsust, kus vald on ise sellise võrgu teinud.»

Viljandimaal ükski neist omavalitsustest maavalitsuse infotalituse juhataja Kaupo Kase sõnul siiski ei asu. «Põhjus on võib-olla see, et võrreldes teiste Eesti maakondadega on Viljandimaa ADSL-ühendusega üsna hästi kaetud. Kui Kõo, Halliste ja Kolga-Jaani välja arvata, on see suuremates keskustes praegu olemas,» sõnas ta.

Kase arvates ei ole erainitsiatiiv ja WiFi andmeside maale viimiseks päris õige viis ning ühendust peaksid pakkuma ikkagi need, kellel on rohkem ressursse.

«Ühes vallas tulid noormehed vallamajja ja ütlesid, et andke meile 50 000 krooni ja me teeme teile võrgu. Valmis võib ju teha, aga seda tuleb ka hooldada. Mis aga oleks saanud siis, kui sinna oleks hiljem välk sisse löönud?» tõi Kase näite.

Satelliit pakub lisavõimalust

Nendel, kes päris üksikus kohas elavad, on võimalus koju internet saada satelliidilt üle-euroopalise teenusepakkuja kaudu. Arvutile tuleb juurde muretseda dekooder ja muidugi on tarvis satelliidiantenni. ADSL-i allalaadimiskiirusega võrreldava internetiühenduse saab kätte umbes kolme tuhande kroonise aastatasu eest, tavaliselt on peal ka kuulimiit allalaaditavatele andmemahtudele.

Internet ei ole aga teatavasti ühesuunaline ning andmeid tuleb ka üles laadida. Info saatmiseks tuleb ikkagi kasutada maapealseid kanaleid, parema puudumisel näiteks GPRS-i, mis kokkuvõttes jätab ühenduse kvaliteedi poolikuks.

«Satelliitühendus kõlbab ehk neile, kes internetti peale filmide tõmbamise suurt ei kasuta. Ilmselt tuleb tavainimesele odavam osta auto ning sõita sellega vajadusel WiFi-levialasse. Neil, kes päris metsa sees elavad, tuleb korraliku ühenduse saamiseks lihtsalt kannatust varuda, » sõnas Kaupo Kase.