Omnibussiga Eestimaa võlude otsingul

Kui Looduse Omnibussiga Harju- ja Läänemaad avastama sõitsin, lootsin eest leidvat üksikuid seljakotiga matkafanaatikuid, aga kogunes vaata et läbilõige Eesti ühiskonnast.

Laupäeval kella üheksaks kogunes Tallinnas rahvusraamatukogu ette kirju seltskond: kes selja-, kes kile-, kes käekotiga, nii mõnestki kohvitermos välja paistmas. Minutite möödudes inimesi muudkui tuli ja tuli. Äkki ei mahugi kõik peale? “Ükskord telliti kaks bussi juurde,” rahustas kogenum omnibuslane tuttavat.

Suure värvilise kirjaga pika ninaga vanaaegset omnibussi, missugune pilt nimele mõeldes silma ette kerkis, nähtavale ei ilmunud, aga olnuks vahva vaatepilt küll. Trotuaari ette võttis platsi päris tavaline reisibuss ja kohe selguski, et kõik sinna ära ei mahu. “Ärge muretsege, kohe tuleb ka teine buss,” rahustas üks korraldajaist.

Retkejuht, Eestimaa legendaarne loodustundja Veljo Ranniku valis koha suuremasse sõidukisse. Korraks näitas ennast ka Looduse Omnibussi omanik Jaan Riis ja vabandas, et ei saa seekord kaasa tulla, sest peab linnahallis üles panema aasta loodusfoto näitust.

Vaene savine maa

Bussiakna tagant vilksatasid mööda varakevadised nukrad põllud, võpsikud ja kidurad segametsad. “Pole siin Harju- ja Läänemaal põllumehel kerge, ainult rasked savimullad,” arvas Ranniku, osutades siiski ka segametsale, mis siirdub kümnete kilomeetrite kaugusele sisemaale.

Esimene peatus tuli Harjumaal Laitse lossis. Vasalemma paekivist hoone on püstitatud 1892. aastal Waldemar von Uexkülli poolt ja mõjub nagu keskaegne linnus. Praegu on loss eravalduses ja selles tegutsev pubi meelitab möödujaid kaugele paistva menüü ning pood käsitöökaubaga.

Retkejuht Ranniku õngitseb sõrmega paeplaatide vahel. “Te vaadake, kuidas omal ajal töötati, need plaadid on kinni pandud tinaga ja pole tänini lagunenud,” kiitis ta meistreid. Ajal, kui Ranniku arhitektuuri keerulist eripära selgitab, püüab fotoaparaatidega seltskond uhket hoonet pildile püüda. Et loss pildile ära mahuks, tuleb minna üsna kaugele, rohtaia tagumisse serva.

Ja nii me sõidame, aeg-ajalt laseb omnibuss maanteeservas rahva maha, kes siis retkejuhi Veljo Ranniku järel mõne vana mõisa teeotsa üles leiab. On ju seekord tegemist rohkem kultuuriloolise retkega.

Mõisate ja kirikute ajalugu tundub pikk ja keeruline, pikitud võõrapäraste omanike nimedega. Seda ei jõua kuidagi meelde jätta, aga pole hullu, pärast saab internetist järele vaadata. Rohkem maksab tunne, mida koged kaunil päeval mõnes vanas mõisapargis või kirikaias, ja Ranniku voolav jutt.

Koluvere lossi legendid

Koluvere kõrgete punaste kivikatustega linnus asub tegelikult kunstlikul saarel, kõigist külgedest ümbritsetud laia vallikraaviga, mis läheb üle suureks paisjärveks, ammutades vett paisutatud Liivi jõest. Lossi pääsebki vaid üle kauni kivisilla.

Koluvere lossi lugu räägib XVIII sajandi teises pooles siia pagendusse saadetud Württenbergi printsessist Augustest. Lugu ise paneb õrnasüdamelised ohkama. Printsess Auguste Koluveres hoidmist seostatakse poliitilise intriigiga. Pagenduses viibis ta Katariina II korraldusel, koos vangivalvuriks määratud kindral von Pohlmanniga, kes keisrinnale olukorrast aru andis. Printsess suri salapärastel asjaoludel ja juttude järgi isegi vastsündinud lapsega. Auguste maeti Kullamaa kirikusse.

Hiljem kaevati hauakamber lahti, lapsele kirstus ei viidanud aga miski. Veel hilisema haua avamise järel 1850. aastal aga hakkasid uuesti liikuma kuuldused kirstust leitud lapse luustikust, kelle karm valvur von Pohlman olevat koos Augustega tapnud.

Igal juhul tundus sel päikesepaistelisel aprillipäeval Koluveres mõtlikult vaikne, vaid jõe kohin rikkus seda. Vaimupuudega inimesed, kelle hooldekodu samas asub, liikusid lukustatud väravate taga.

Kaunid sillad Kasari jõel

Kasari jõe kaldal teeb omnibuss lühipeatuse. Kasari paistab kevadiselt veerohke, uue silla tagant on näha vana ja hoopis romantilisem sild.

See pidi olema Eesti vanim pikim raudbetoonsild, mille ehitas Belgia firma Vene filiaal 1904. aastal.

Uus Hubert Matve projekteeritud sild valmis 1990 ja selle pikkus 237 m jääb alla vana silla 308 meetrile.

Käisime Lihula linnuse varemeil, kust kõrgelt avanes hingematvalt kaunis vaade ümbrusele. “Lihula on linn, mille 99 tänavast üks on olemas,” heidab Ranniku Eesti linnade üle nalja.

1840. aastal ehitatud Lihula klassitsistliku mõisahoone kiitmiseks kulub Veljo Rannikul jupp aega. Praegu kuulub mõisahoone fondile Keskaegne Lihula ja seal tegutseb muuseum.

Mõisaaida juures teeb Ranniku märkuse. “Ega vana aja ehitajad ka alati meistrid olnud,” osutab ta sammaste vahel jätkatud talale, mis näitab, et kaua ta oma ülesannet enam ei täida.

Kriitiline on Veljo Ranniku ka Haapsalu piiskopilossi kivimüüride juures. Nimelt on sellesse paksu müüri paekivide vahele pikitud ka üksikuid raudkive. “Õige müür tuleb ehitada ikka ühte liiki kivist,” kritiseerib Ranniku ja seletab, et kui vaenlane peaks mõnele munakivile pihta saama, laguneb müür kiiresti ära. Hiljem nägime samasugust munakividega müürikunsti Padise kloostri varemetes.

Ja läbi me reis saabki. Päike on sillerdanud terve päeva, jalad on veidi väsinud ja omnibussiretkest jääb vaid üks ebameeldiv mälestus – lõunatund, mis millegipärast möödus tankivate autode juures bensiinijaamas.


Loodusmees tahtis ka ise Eestimaad tundma õppida

Looduse Omnibussi suunab Eestimaa retkedele Jaan Riis.

Millal asutati Looduse Omnibussi kaubamärki omav OÜ Looduskiri ja kust tuli see mõte?

Sõidame mööda Eestit igal nädalavahetusel laupäeviti-pühapäeviti läbi aasta oktoobrist 2001. Aastast 1999 korraldan esmaspäeviti oktoobrist aprillini loodusõhtuid rahvusraamatukogu suures saalis.

Kuigi olen hariduselt geograaf ja paljude loodusmeestega sina peal, tundsin, et ei tunne enam Eestit. Nii et koos endast targemate retkejuhtidega igal nädalavahetusel Eesti eri paikades käies on mul omakasupüüdlik eesmärk ka ise Eestit näha.

Millega ettevõte OÜ Looduskiri on seni veel tegelnud?

Looduse Omnibuss on kaubamärk. Lisaks retkedele korraldan koostöös loodusmeeste ja muusikutega loodusõhtuid, fotovõistlust “Looduse aasta foto”, mille selle aasta pidulik lõpuüritus oli 17. aprillil Tallinna Linnahallis.

Teinekord kirjastan ka mõne loodusteemalise raamatu või kalendri.

Äsja sai valmis uus trükis “Loodusfoto aastaraamat 2003-2005”. Tegemist on tüseda albumiga, kus sees meie fotovõistluse viimase kolme aasta parimad tööd.

Kui populaarsed on olnud inimeste seas sõidud loodusesse ja kui palju huvilisi tavaliselt osaleb?

Kõige parem on sõita ühe bussiga. Tihti on aga soovijaid rohkem. Nii läks meil jääretke korraldamiseks Viinistult Mohni saarele tarvis nelja bussi. Aga see üritus hakkas omandama juba rahvamatka mõõtu.

Tahaks hoida retkel ikka üks-kaks bussi korraga. Kuigi teinekord võiks korraldada ka mõne suurema ürituse, aga siis pole see enam traditsiooniline omnibuss.

Kust leiate omnibussi loodusretkede teejuhid ja kes need seni on olnud?

Mul on küllalt suur tutvusringkond juba ülikooli aegadest peale ning hiljem Eesti Looduskaitse Seltsis töötades. Lisaks kasutan ka sõprade soovitusi. Valin ikka neid inimesi, kes teemat ja paiku tunnevad. Sel aastal olen teinud päris mitu retke Eesti eri suundadesse koos Veljo Rannikuga. Mõte on, et tahaks tema kui legendaarse retkejuhiga kogu Eesti läbi sõita.

Kuidas on võimalik vaid 125 - 150 krooni eest inimesi Eestimaa eri nurkadesse sõidutada ja oma ala asjatundjaid teejuhiks palgata?

Ega hästi olegi võimalik. Aga eks ma otsin selle liikumise tarvis toetajaid.

Kust on pärit armastus looduse vastu? Tutvustage palun oma elukäiku ja tegevust.

Olen sündinud Tallinnas, kuid lapsepõlves enne kooli minekut ja hiljem kõik koolivaheajad elasin Viljandimaal praeguse Sooma rahvuspargi piiril. Eks sealt ongi pärit mu armastus looduse vastu.

Koolipõlves käisin loodussõprade majas, ülikoolis õppisin geograafiat, pärast seda töötasin Eesti Looduskaitse Seltsis, hiljem linnaökoloogina Tallinna keskkonnametis, aastal 1997 olin üks ajakirja Loodus asutaja. Praegu tegelen mitme loodusteemalise ettevõtmiste korraldamisega, millest tunnen rõõmu.


Virumaa Teataja